Eestlaste vanasõna ütleb, et parem karta kui kahetseda. Paradoksaalselt just see kartmine toobki hiljem kahetsuse. Teate neid inimesi, kes pidevalt räägivad, et oleks ma vaid nooremana olnud julgem/targem/otsustuskindlam/enesekindlam, teinud teisi valikuid, siis oleks mul täna hoopis palju parem elu. Ma alati küsin neilt inimestelt, kus Sa tead, mis elu Sul oleks? Äkki oleks just veel raskem? Inimesed unustavad tihtipeale, et…
Kas Sa oled kunagi teinud midagi sellist, mis Sulle tegelikult isegi ei meeldi, kuid Sa oled olnud kindel, et see meeldib kellelegi, kellele Sina omakorda tahad meele järgi olla? Näiteks Su vanematele, uuele silmarõõmule, abikaasale, ülemusele, naabrile, sõbrale, lastele? Ei ole? Sel juhul oled Sa tõesti üks haruldane ja õnnelik inimene, sest enamik meist on mingil eluetapil ikkagi soovinud vähemal…
On inimesi, kes ütlevad, et kõige kallim vara on tervis, sest kui pole tervist, pole ka millelgi muul elus tähtsust. Ometi on meie hulgas palju kroonilisi haigeid, kes elavad oma igapäeva elu olenemata nende haigusest ning mitmelgi juhul lausa haigusest põhjustatud erivajadusest. Seega ei jää ju elu seisma, kui tervis polegi teab mis raudne. Kas elu jääb üldse kunagi seisma?…
Öeldakse, et hirm pidi olema inimese kõige suurem vaenlane. Paradoksaalsel kombel oleme me ise lausa nende vaenlaste loojad. Sellest olenemata ei ole mul tänase päevani au olnud kohata inimest, kellel hirmud puuduksid. Inimesi eristab üksteisest vaid see, mil määral nad hirme endasse võtavad ning mida nendega peale hakkavad. On neid meie hulgast, kes mattuvad hirmude alla ning hirmu ületamine tundub…
See on küsimus, millele enamus inimesi tõenäoliselt igapäevaselt ei mõtle, kui üldse. Me oleme harjunud elama justkui autopiloodil. Hommikul ärkame. Läheme tööle. Käime lõunal. Lähme tööle tagasi. Tööpäeva lõpus tuleme koju. Kolmel korral nädalas käime heal juhul ka trennist läbi, lihtsalt seepärast, et enda keha toonuses hoida ja pisut ka seepärast, et endale tõestada, et me ei ela vähemalt rutiinis…
Üle poole aasta tagasi juhtusin juhuslikult Youtube’st kuulama Kaido Pajumaa videoblogi teemal „Kuhu viib meid võimuvõitlus suhetes?“. Toona see teema mind ei kõnetanud, kuid teoreetiliselt kuulates, pani mõtlema küll. Nimelt arvas Kaido Pajumaa, et kõik suhted läbivad võimuvõitluse faasi, kus siis tülitsetakse ja võimutsetakse teineteisega, et hoida oma nn minapilti ja kaitsta ego. Lisaks oma nägemustele tutvustas ta videoblogis ka…
Ühel päeval tuli meil seltskonnas juttu vedamisest. Nimelt nii mitmelegi meist on inimesed öelnud: „Mis sul viga rääkida? Kadestan Sind, vaata, kuidas sul on vedanud…“ Siinkohal siis tuuakse välja põhjused, miks me oleme erilised õnneseened. Kes siis elab teise arvates unistuste elu, kellel on jälle teise arvates kõik elus lihtsasti sülle kukkunud jne. Jah, me kõik oleme oma elus tänulikud…
Mis on kriis? See ei ole midagi muud kui kriitiline periood, kus toimuvad suured muutused inimese elus. Kriis jaotatakse kaheks elulisteks e arengukriisideks ja traumaatilisteks kriisiteks. Esimeste hulka kuuluvad murdeiga, lapsevanemaks saamine, elukoha muutus jt. Teiste hulka kuuluvad lähedase kaotus, haigused, töökaotus jt. Seega võib väita, et kriisi kogevad elus kõik inimesed ning see on osa inimeseks olemise võlust ja…
See on kindlasti küsimus millele peaaegu kõik naised mingil ajaperioodil vastust leida püüavad. Seda eriti juhul kui mitmed suhted on karile jooksnud ühel ja samal põhjusel näiteks mees on olnud vaimne vägivallatseja, töönarkomaan, truudusetu, suhtefoobik, võimetu probleeme lahendama, vastutustundetu vms. Kas naine tõesti enne suhte loomist seda siis ei näinud, millise mehega on tegu? Vastus sellele küsimusele on üllatav. Jah…
Öeldakse, et ära tee teisele seda, mida Sa ei taha, et Sulle tehakse. Väärt mõte, kuid kui paljud selle tarkuse järgi elada tahavad ja suudavad? Umbes kolm aastat tagasi erinevaid situatsioone kõrvalt vaadates või kuulates jõudis mulle kohale, et inimesed ei mõista üht olulist elutõde – Kõik, mida nad teevad teisele inimesele, tuleb neile endale ringiga tagasi, ühel või teisel…
