See on küsimus, millele enamus inimesi tõenäoliselt igapäevaselt ei mõtle, kui üldse. Me oleme harjunud elama justkui autopiloodil. Hommikul ärkame. Läheme tööle. Käime lõunal. Lähme tööle tagasi. Tööpäeva lõpus tuleme koju. Kolmel korral nädalas käime heal juhul ka trennist läbi, lihtsalt seepärast, et enda keha toonuses hoida ja pisut ka seepärast, et endale tõestada, et me ei ela vähemalt rutiinis nagu need ülejäänud. Koju tulles, aga avastame, et päev on justkui jälle käest libisenud. Teeme ära kodused toimetused, vahetame päevamuljeid lähedastega ja lähme magama. Järgmine päev kordub sama. Nii päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse ja aastast aastasse. Kuni üks hetk kerkib pähe mõte, kas see ongi siis elu eesmärk? Kuna elutempo on õnneks piisavalt kiire, siis ununeb see mõte sama ruttu, kui ta sinna pähe tekkis ning me jookseme selles oravarattas rõõmsalt edasi, sest meil ei ole ju teist valikut või on?
Tegelikult olen ma märganud, et on suur erinevus, millisesse oravarattasse inimene end tiirlema on pannud, sest paratamatult mingis nn oravarattas jookseme me kõik. Lihtsalt vahe on selles, kas näiteks töö, mida persoon teeb, valmistab talle ka rõõmu või peab ta seda ametit ratsionaalsetel kaalutlustel. Ma olen ikka imetlusega kõrvalt vaadanud neid inimesi, kes on 30 ja enam aastat töötanud ühes ja samas valdkonnas, arvates, et ju need inimesed on leidnud oma õige kutsmuse. Mis seal salata, teatud hetkeni oma elus pidasin neid kõiki ka oma eeskujudeks, sest minu silmis olid nad positiivse oravaratta musternäidised. Paraku ühel hetkel, kui need inimesed minuga järjepanu avameelselt rääkima hakkasid, mõistsin, et olin eksinud. Need inimesed ei töötanud valdkonnas, mis neile meeldinud oleks, vaid nende endi sõnul ei olnud neil lihtsalt muud valikut, sest tegelikult ei teadnud nad isegi mida nad tahavad ning seetõttu olid rahul sellega, mis oli. Mõni neist isegi lisas, et tol ajal kui nemad koolid lõpetasid, oli ka teine aeg ning võimalused palju väiksemad ning praegu on nad juba liiga vanad, et midagi muuta. Pole vist vaja öelda, et need inimesed ei uskunud positiivse oravaratta olemasolusse. Võibolla on neil õigus, võibolla mitte, eks selle üle saab igaüks ise juurelda, aga mina leian seda, et kui kõik nii mõtleks, ei muutuks maailmas midagi paremaks. Kui me kõik oleks sellise mõtteviisiga ja teeks terve elu tööd, mis meile ei meeldi, siis kuidas me midagi üldse paremuse poole muudaksime?
Arnold Schwarzeneggergi on öelnud, et mis mõtet on elada siin Maa peal, kui Te kavatsete olla nagu kõik teised? Hall mass ja negatiivne oravaratas ei muuda maailma paremaks paigaks ning ei muuda kuidagi paremaks ka inimese enda elu. Muutusi viivad ellu need, kes endasse ja oma võimetesse usuvad ning teevad sealjuures ka tööd, mida nad armastavad. Loomulikult esineb ka siin takistusi, sest alati on vaja arvestada sellega, et valdkonnas, mida Sina tõesti naudid, töötab hulgaliselt negatiivse oravaratta persoone, kes Sinu püüdlusi midagi paremaks muuta igati takistavad, sest neile ei meeldi nende töö ning neile ei meeldi muutused, kuid seda ei saa võtta isiklikult, sest see on koht arenemiseks, et tugevamana edasi minna. Negatiivse oravaratta inimesed arvavad, et üksi mägesid ei liiguta, aga kas poleks tore tõestada neile vastupidist? Äkki mõistavad ka nemad ühel päeval, et neil on samuti võimalus teha tööd, mida nad armastavad ning sedaviisi muuta nii enda kui ka ümbritsevat maailma paremaks ning muuta negatiivne oravaratas positiivseks.
Lõpetuseks taaskord tsitaat Arnold Schwarzenegger’lt: „Elu mõte ei ole lihtsalt eksisteerimine, et ellu jääda, vaid edasiliikuda, kõrgemale jõuda ja saavutada.”