Inimestega vesteldes näib mulle, et enamik meie hulgast on enda suhtes hoolimatud ja see väljendub eriti töövaldkonnas. Kuidas? Tead, neid inimesi, kes töötavad aastaid või lausa aastakümneid töökeskkonnas, mis on toksiline. Nende inimeste lugusid kuulates tabad end mõttelt, et põrgu tundub ka nende läbielamiste kõrval paradiisina. Ometi ei otsi nad uut töökohta. Miks? Nad on kaotanud usu, et kuskil mujal…
Mu isa ja vanaisa õpetasid mind juba väiksena, et inimestel ei saa vahet teha tiitlite ja ametikohtade järgi. Koristaja pole karvavõrdki vähem väärtuslikum kui mõni juhtival kohal olev inimene. Oleme ausad, see kuldaväärt õpetus on saatnud mind terve elu ning mul on tänaselgi päeval väga keeruline mõista inimesi, kes peavad ennast millegi pärast teistest paremaks. Ma usun, et inimestena oleme…
Ma olin umbes seitsmeaastane kui esmakordselt seda väljendit oma vanaisa suust kuulsin. Mäletan, et mu sugulane rääkis oma töökohaga seotud muredest, millele vanaisa olles ise ettevõtja ja aastakümneid inimesi juhtinud, püüdis lahendust leida, aga mida rohkem ta sugulase juttu kuulas, seda tulutumaks ta seda pidas. Nende jutuajamine lõppeski sellega, et vanaisa soovitas sugulasel oma õiguste eest seista, sest keegi teine…
See teema on puhtalt inspireeritud mu lugejatest. Ühel koosviibimisel ütles mulle üks meesterahvas, kes olevat mu blogi lugeja, et ma võiksin selles kajastada töötajate väärtustamist, sest iga aastaga minevat see teema järjest päevakajalisemaks ning tal endalgi olevat juba raske vaadata kõrvalt noori inimesi, kes sõna otseses mõttes end mitte millegi nimel on võimelised haigla voodisse rügama. Kahjuks pole ka minu…