See lugu on inspireeritud mu lugejatest. Kuna ma olen tööelu kohta varemgi kirjutanud, siis on mitmed lugejad palunud mul veelgi enam pöörata tähelepanu sellele, mis toimub tegelikult töökeskkondades nn suletud uste taga. Eelkõige on pöördunud minu poole just need inimesed, kes on ise toksilistest töökeskkondadest tänaseks lahkunud ning tõtt-öelda on enamik neist siiani šokis kõigest sellest, mida nad pidid, kas ise läbi kogema või nägema kõrvalt.
Selge on see, et pikaaegselt halvas töökeskkonnas töötamine mõjub laastavalt nii inimese vaimsele kui ka füüsilisele tervisele. Psühholoogid väidavad, et halvast töökogemusest taastumine võib inimestel aega võtta sõltuvalt situatsioonist isegi aastaid. Mis minu poole pöördunud lugejaid tänaseni vaevab? Neil on keeruline mõista, kuidas enamik töötajaid nendes toksilistes töökohtades lubavad enda ja teistega halvasti käituda ehk teisisõnu, miks inimesed sallivad töökiusamist?
Oli aegu, kui ka mind see küsimus huvitas, sest kui ma olen millegi vastu piltlikult öeldes allergiline, siis see on ebaõiglane kohtlemine ja kiusamine. Kahjuks ei olegi alati nii lihtne töökohta vahetada. Sa imestad ja küsid, mis seal keerulist on? Põhjuseid on erinevaid. Mõnel on laenukoormad piisavalt suured, et uue töökoha otsing ja võibolla ajutine väiksem palganumber ei tule kõne allagi. Teine elab lihtsalt väikelinnas ja asutus, kus töökiusamine aset leiab ongi ainus erialane töökoht selles linnas. Mida siis teha? Vahetada eriala või kolida teise linna? Jah, see on võimalik, aga kui Su kogu elu on seal väikelinnas juba paigas ja Sa tahad oma lapsi just seal kasvatada, siis see variant langeb valikust tihti välja. Täpselt sel põhjusel töötavadki mõned inimesed aastaid enda tervise arvelt toksilistes töökeskkondades. Ka organisatsioonis olev(ad) kiusaja(d) on sellest väga hästi teadlikud ning paradoksaalselt ongi ohvrid pealt näha väljapääsmatus olukorras.
Organisatsioonides aset leidvaid töökiusamise juhtumid on seotud, kas oma positsiooni ära kasutamisega ehk siis ülemus(ed) kohtlevad halvasti oma alluvaid või on eksinud töökollektiivi ära tilk tõrva, kes kogu meepoti ära rikub. Jah, ka töökaaslaste vaheline töökiusamine on olemas. Tihtipeale esineb viimast rohkem just madalamapalgalistes töökohtades, kus ülemused ei vaevu probleeme tõsiselt võtma, sest inimesed on kahjuks kergemini asendatavad. Muidugi sellistes ettevõtetes mõtlen mina paratamatult sellele, et mitte tegutsemine viitab ju ka töökiusamise sallimisele juhi poolt. Loomulikult on see keeruline probleem, millega tegeleda, aga usu mind, toksiline inimene meeskonnas mõjub suures plaanis halvasti ka ettevõttele endale.
Toon ka ühe näite meesterahvast, keda nimetame selguse huvides Siimuks. Tegemist on noore mehega, kes sisenes tööturule kolm aastat tagasi. Seda, et ta esimene töökogemus nii traumeerivaks osutub ei osanud ta uneski ette näha. Noormees ütlebki tagantjärgi, et oleks ta toona vaid tabanud, kellegi käest nõu küsida enne töökoha vastuvõtmist, siis oleks tal see kogemus olemata jäänud. Miks? Kogemustega inimesed lihtsalt oleksid noormehele kohe osanud välja tuua ohukohti, millest too töökoht lausa kubises.
Mis siis Siimuga juhtus? Noormees oli äsja lõpetanud ülikooli ning asus otsima oma esimest erialast tööd. Talle üllatuseks ei pidanudki ta kaua ootama. Juba esimene koht, kuhu noormees oma CV saatis, oli ta valmis homne päev tööle võtma. Seda sõna otseses mõttes. Noormehega vesteldi vaid telefonis ning ei soovitud isegi intervjuud näost näkku teha, mis oleks kõigile vast imelik tundunud, kuid meie loo kangelane ei osanud sellest kahjuks midagi välja lugeda. Siim oli õnnetipul ja täpselt nii juhtuski, et juba nädal hiljem töötas ta tolles ettevõttes. Siim oli noorim töötaja antud kollektiivis. Enamik kaaskolleege oli temast lausa poole vanemad. Siimu sõnul ei saanud ta ka mingisugust väljaõpet, mis teda ennast kõige rohkem häiris. Küll aga suunati talle koheselt tööalaselt kõige keerulisemad ülesanded.
Kuna noormehel ei olnud suuri kogemusi, siis tegi ta algajale omaseid vigu, mida visati noormehele ette kollektiivi ja ülemuste poolt ka pool aastat hiljem. Siimu sõnul tema üle lihtsalt naerdi ja sõna otseses mõttes teda mõnitati iga jumala päev seal töökeskkonnas ning vahet polnudki mida ta tegi või ei teinud. Siimu lugu läks eriti huvitavaks siis, kui üks tema ülemus otsustas samuti ülikooli tee ette võtta. Oma kodused koolitööd suunas ta kõik otseloomulikult Siimule. Siim tegigi oma vabast ajast ülemuse ülikooli töid aasta aega. Miks ta oli üldse nõus neid töid teise eest ära tegema? Siimu sõnul oli ta lihtsalt nii tugeva vaimse terrori all ega suutnud enam üldse selgelt mõelda. Ta kartis oma ülemusi ja enamike oma kolleege. Hämmastav on see, et Siim suutis selles ettevõttes töötada kokku poolteist aastat.
Tead, mis on kõige kurvem nende töökiusamise lugude juures? Need on varjatud. Võtame Siimu näidet. Kas ta pöördus oma kiusamisega kuskile? Ei. Sa imestad, miks? Tal ei olnud tõendeid. Kui Siim oma kolleegidele või ülemusele kirju saatis, siis keegi ei vastanud neile. Talle kas helistati või „lahendati“ muresid lõuna ajal silmast silma. Siimu sõnul jäi tal seetõttu ka lõuna nii mõnigi kord üldse vahele.
Tegelikult on mitmed inimesed Eestis olnud täpselt analoogses seisus. Tõendid puuduvad ja kellele Sa lähed oma muret kurtma? Sõna on sõna vastu. Kes Sind tõsiselt võtab? Sealjuures pole oluline, kas kiusamine on ülemuse ja/või mõne kolleegi poolt, tõendamine on siiski keeruline. Miks on see raske? Isegi need inimesed, kes ei salli kiusamist, ei julge paraku kiusaja vastu astuda, sest kardavad hilisemaid raskeid tagajärgi. Kuigi õnneks on ka erandeid nagu 2020. aasta alguses toimunud AS Wendre näide, kus töökiusamine juhi poolt jõudis meediani ning mis juhtus? Juht vahetus. Seega töötajatele oli muutus ju positiivne.
2015. aastal kirjutas Merle Tambur doktoritöö „Töökiusamine Eesti organisatsioonides: levik ja põhjused“. Mis tema doktoritööst selgus? Tollel aastal võis töökiusamist Eestis kogeda ligikaudu neljandik töötajatest. Väikese riigi kohta on see number liiga suur. Huvitav nüanss, mis tollest tööst välja koorus – peamine põhjus, miks töökiusamine aset leiab on inimeste sallivus negatiivse käitumise aktsepteerimise osas organisatsioonikultuuris.
Meie kõigi võimuses on muuta töökeskkondi paremaks. Kuidas? Ennast väärtustades ning mitte lastes endaga halvasti käituda. Kui kiusamine ei lõpe, siis ainus võimalik variant oma vaimset ja füüsilist tervist säästa – on vahetada töökohta. Seda isegi väikelinnas, kus erialaseid töid polegi nii jalaga segada. Alati on võimalik kas või ajutiselt teha mingit muud tööd, sest usu mind, tervis on ikka palju olulisem, kui töökoht, kus Sind halvasti koheldakse. Peale selle, mida rohkem inimesed end väärtustavad, seda enam hakkavad piltlikult öeldes välja surema töökohad, kus inimesi koheldakse halvasti ja lugupidamatult. Sinu võimuses on luua parem töökultuur ja -keskkond nii iseendale, ümbritsevatele inimestele kui ka Su tulevastele järeltulijatele. Ole julge ja usu endasse. Sa saad hakkama. Kaotada ei ole midagi, võita seevastu palju.
* Merle Tambur doktoritöö „Töökiusamine Eesti organisatsioonides: levik ja põhjused“. – https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/46585/tambur_merle.pdf?sequence=1