Eestlaste vanasõna ütleb, et parem karta kui kahetseda. Paradoksaalselt just see kartmine toobki hiljem kahetsuse. Teate neid inimesi, kes pidevalt räägivad, et oleks ma vaid nooremana olnud julgem/targem/otsustuskindlam/enesekindlam, teinud teisi valikuid, siis oleks mul täna hoopis palju parem elu. Ma alati küsin neilt inimestelt, kus Sa tead, mis elu Sul oleks? Äkki oleks just veel raskem? Inimesed unustavad tihtipeale, et üks väike muutus või pisut teine valik oma elu teekonnal, poleks muutnud mitte ainult antud situatsiooni, vaid mitmeid teisigi.
Näiteks inimene, kes kahetseb, et ei läinud ülikooli, vaid läks kutsekooli oma sõprade eeskujul. Ometi tutvus ta seal koolis oma praeguse abikaasa ja laste emaga. Kui küsida, et kas ta kahetseb, et abiellus just selle naisega? Kas ta kahetseb, et tal on lapsed? Tuleb tavaliselt vastuseks, et loomulikult mitte, naine on mul hea, lapsed tublid. Siinkohal püüangi ma inimesi maa peale tagasi tuua. Oletame, et meie näites olev meesterahvas olekski läinud ülikooli, siis ta ei oleks oma naisega kohtunud, sest ülikool kuhu ta toona sisse sai, asus samas linnas, kus ta vanematekodu, kutsekool asus aga hoopis teises linnas. Seega oleks ta abiellunud teise naisega, kellega võibolla poleks üldse nii õnnelik. Äkki see naine poleks lapsigi saanud või oleks mees ise ülikoolis õpitud erialal läbi põlenud ning poleks seda tööd ikkagi teha tahtnud. Tihti inimesed ütlevad, et mina ei saa siin aru, et kõik muu peaks samaks jääma, ainult et see konkreetne valik oleks teine. Uskuge mind, ma ei ole see, kes otsustab elureegleid, aga ma lihtsalt tean seda, et kui mingit valikut elus muuta, siis see muudab ka palju muud ning kahetsusega ohates ning minevikus elades peakski pigem mõtleme sellele. Mis see annab? Võibolla selle teise valikuga oleks olnud rohkem võita kui on nn kaotatud? Üldse nagu öeldakse on oleks üks paha poiss ning minevikus elamise asemel tuleks hinnata olevikku. Olla tänulik selle eest, mis ja kes on olemas Su elus.
Mõni aeg tagasi oli mul huvitav vestlus ühe mehega, kes kahetses, et ei olnud näiteks laevakapteniks õppinud. Taaskord oli ta eriala valikul jooksnud sõprade sabas. Tänasel päeval pidas ta seda oma elu üheks suurimaks veaks. Hetkeni, mil muuseas küsisin, et millal Sa oleksid selle kooli lõpetanud ja saanud tööle asuda. Aasta arvu kuuldes olin ma jahmunud. Mu esmane reaktsioon oli, et mida Sa kahetsed? Sa oleksid võinud olla ju Estonia kapten sellel saatuslikul päeval. Mees ehmus ja ütles, et pagan selle peale pole enne mõelnudki, aga siis on äkki hea, et ma otsustasin teise eriala kasuks? Vastasin talle, et mitte äkki pole hea, vaid kindlasti oli see parim otsus ning elus ei juhtu miski põhjuseta. Pigem tuleb tänada õnne, et asjad on nii, nagu nad täna on.
Üks huvitav mälestus ka mu enda elust. Mäletan siiani selgelt üht inglise keele tundi keskkoolis, kui meil oli teemaks kahetsus. Ühel hetkel nagu koolis ikka jõudis vastamise kord minuni. Minu toonane auväärses eas õpetaja küsis, mida mina oma senise elu jooksul kahetsenud olen? Kui minust eelnevad vastajad igaüks ikka midagi leidis, mida kahetseda, siis ausalt öeldes ei leidnud mina mitte midagi. Minu vastus hämmastas pedagoogi sedavõrd, et ta kordas oma küsimust. Loomulikult kordasin ka mina oma vastust. Seejärel hakkas õpetaja heatahtlikult muigama öeldes, et arusaadav, kui ma ei taha kõigile öelda, mida elus kahetsen, sest ilma kahetsuseta ei ole ühtegi inimest. Kõik kahetsevad midagi. Ütlesin õpetajale, et mina ei kahetse, sest see ei anna elus mitte midagi. Jah, ka mul on elus olnud keerulisemaid perioode, aga mida see kahetsus annab? Usun, et tänu mõnedele nn elus olevatele väljakutsetele ma olengi täna just see inimene, kes olen ja ma ei kahetse seda, kelleks ma olen kujunenud ja kus ma olen. Peale selle on minu eesmärk elada elu selliselt, et ei peaks kahetsema. Siinkohal ei olnud õpetajal enam midagi lisada.
Pean tunnistama, et ma siiani järgin seda keskkoolis välja öeldud põhimõtet ning soovitan teilegi sama. Proovige elada elu ilma kahetsuseta. See on võimalik. Ärge laske hirmul end elus pidurdada, kui tahate midagi kogu oma südamest teha, lihtsalt tehke. Unustage hirmud, siis ei ole ka midagi kahetseda. Samamoodi ärge hirmu pärast jätke kellelegi häid sõnu või tundeid avaldamata. Jah, mõnikord juhtub, et teile ei vastata samaga, aga teie ju tegite omalt poolt kõik. Seega pole põhjust kahetseda. Mis kõige tähtsam, kui valik on tehtud, siis kõige muserdavam on raisata oma aega selle peale, mis oleks siis, kui… Elage olevikus, olge tänulikud kõige eest, mis elu teile pakub ning usaldage end. Te olete teinud parima valiku iseenda jaoks.