Nancy Astor on öelnud: „Mis võib olla hullem kui maailm, mida valitsevad mehed? Vahest ehk maailm, mida valitsevad naised.“ Kas see tähendab, et naised saavad juhtimisega kuidagi kehvemini hakkama? Julgen selles sügavalt kahelda, sest olen kohanud suurepäraseid naisjuhte. Samamoodi olen kohanud kohutavaid naissoost juhte, kes tõesti võiksid kõigi heaolu huvides tegeleda millegi muuga või lihtsalt arendada end selles valdkonnas rohkem. Aga tead, mis? Mul on täpselt samad kogemused varnast võtta ka meessoost juhtidega. Sugu ei oma mitte mingit rolli. Loeb inimene ise. Kas Sinu usud, et on ameteid, kus mehed peaksid sama töö eest naistega võrreldes saama näiteks suuremat palka?
Alustuseks olgu öeldud, et ma ei pea end feministiks. Tegelikult ei ole ma sellesse teemasse kunagi isegi liigselt süvenenud. Seda hetkeni, mil teised naised hakkasid mulle oma muredest rääkima. Need olid probleemid, mida kuuldes ma ei suutnud oma silmi ja kõrvu uskuda. Ma ütlen ausalt ära, et ma isegi ei teadnud, et sama töö eest veel tänapäevalgi tegelikult makstakse naistele vähem. Ma olen alati mõelnud, et ju nad ise küsivad siis vähem. Seda olen ise märganud, et enamik naisi ei oska miskipärast end ja oma oskusi väärtustada, mistõttu küsitaksegi meestega võrreldes sama positsiooni eest tunduvalt väiksemat tasu. Oleme ausad, milline ettevõtja jätab siinkohal võimaluse kasutamata?
Minu üllatus oli suur, kui ma sain teada, et on ka neid naisi, kes küsivad meestega võrdset tasu, aga neile lihtsalt ei pakuta seda. Sa imestad, mismoodi?
Üks lugeja jagas oma kogemust, kuidas ta kandideeris erialasele töökohale. Sai kahe parima kandidaadi hulka ning lõpuks osutus valituks meesterahvas. Kas ta esialgu tuli mõttele, et ta ei osutunud valituks oma soo tõttu? Ilmselgelt mitte. Poole aasta pärast tutvus ta juhuslikult ühel koosviibimisel meesterahvaga, kes tolles ettevõttes töötas. Mis selgus? Lühidalt öelduna oli tolle naise proovitöö olnud tegelikult kordades parem kui väljavalituks osutunud meesterahva oma ja sellest oli kontoris lausa valjuhäälselt räägitud, aga mis sai siis määravaks? Uskuge või mitte – palk. Too naisterahvas oli küsinud sama kõrget tasu kui mees, aga too ettevõte ei tahtvat naistele nii palju maksta. Kas pole mitte absurdne? Sama töö ja väiksem palk.
Milline naine tahab töötada keskkonnas, kus tema palka arvestatakse soost lähtuvalt? Usun, et mitte keegi. Seega peaks iga naine tänama õnne, kui sellistest „imelistest“ töökohtadest saadakse eitavaid vastuseid. Minu arust hullem variant on minna sellisesse kohta väikse tasu eest tööle. Kusjuures ma natuke eeldan ka seda, et kui ettevõte tahab soost lähtuvalt naisele maksta sama töö eest madalamat tasu, siis küllap võib seal ettevõttes kohata teisigi naisi diskrimineerivaid suhtumisi.
Konkreetse lugeja kogemusele toetudes otsustasin otsida, kas IT sektoris esineb ka selliseid palga erinevusi sama töö puhul naistel võrreldes meestega. Kuna ma ise pole sellist diskrimineerimist kogenud, siis eeldasin, et IT sektoris sellist nalja ei tehta. Kolm korda võite arvata, mis ma enda üllatuseks teada sain? Ka IT sektoris makstakse naistele sama töö eest vähem kui meestele. Mida ma oskan öelda? See on nahaalne. Kas selline ongi 21. sajandi Eesti? Kusjuures lohutuseks võin öelda, et see ei pidavat olema ainult Eesti probleem, sest sellist suhtumist pidi isegi mujal Euroopas kohtama.
Siinkohal tsiteeriksin president Kersti Kaljulaidi, kes tõi 2021. aasta intervjuus saatele „Laser“ välja: „Minu meelest see ei ole üldse seotud ametiga. See on rohkem seotud sellega, et me üldse teame: naistel on alati midagi viga. Minul on jälle liiga lühikesed juuksed. Sa ei saa kunagi olla õige. Midagi peab olema viga. Kas liiga naiselik, liiga mehelik. Liiga pehme, liiga karm. Liiga pikk, liiga lühike. Liiga paks, liiga peenike. Oluline on see, et sa tunneksid end kogu aeg kergelt ebaadvekaatselt.“
Uskumatu, et seda peab veel 21. sajandil rõhutama, aga sugu ei ole oluline, kui me räägime kvaliteetse töö tegemisest ja professionaalsusest. Naised pole kuidagi vähem professionaalsemad kui mehed. Me ei ela enam 20. sajandi algul, kus naiste koht oli köögis, sest nii oli normiks. Nüüd on uued normid ja aeg tõdeda, et naised ei ole ebaadekvaatsed, vaid täpselt sama adekvaatsed kui mehed. Nii nagu meeste seas leidub, mitte nii häid töö tegijaid, leidub neid ka naiste seas. Sugu pole oluline, inimene ise, tema isiksus ning maailmapilt on see, mis loeb. Kas meil pole ühiskonnana viimane aeg süveneda raamatu kaante asemel sisusse?
Lõpetuseks, Katariina II on öelnud: „Inimsool on üldiselt kalduvus ebaõiglusele.“ Kuigi see näib tõsi, on meie kõigi teha see, kui ebaõiglaselt me laseme ise teistel endaga käituda ning kui ebaõiglaselt me ise teistega käitume. Meie ise saamegi luua parema homse – iseenda valikutega. Nii et mitte üks inimene ei peaks tulevikus tundma, et ta on vähem väärt oma soo, usu, rahvuse vms tõttu. Me oleme kõik inimesed. Mitte ükski parem teisest.