If Kindlustus viis eelmisel aastal läbi uuringu palgatöötajate hulgas, et kaardistada ära töötajate töörahulolu Baltimaades. Mis uuringust selgus? Eestis on ainult 18% palgatöötajatest oma töökohaga rahul. Ülejäänud 82%-l on töörahulolematus põhjustatud juhtimises, meeskonnatöös, heaolus ja töö sisukuses esinevatest vajaka jäämistest. Üldse ei ole oma tööga rahul 82%-st 45% palgatöötajatest, järgi jääv osa (37%) tunneb, et töötab keskpärastest tingimustes.
Kas neid tulemusi saab pidada normaalseks? Kindlasti mitte. Siin ei aita ka rinna kummi ajamine tõdemaks, et Lätis ja Leedus on olukord veel halvem. Kas töörahulolematus on pseudoprobleem, millele pole tegelikult vaja tähelepanu pöörata? Kuidas mõjutab tööga rahulolu ühiskonda laiemalt? Mida on vaja teha, et tööga rahulolu kasvaks?
Mis on minu arvates 21. sajandi Euroopas veel kõige naeruväärsem? Uuringust selgus et töötajad kipuvad oma ülemusi kartma. Kui murede/probleemide korral ei saa/ei julge töötaja pöörduda oma juhi poole, siis on midagi juhtimises natuke valesti. Kui juhtimisstiiliks on hirmuvalitsemine, siis tõesti võid juhina kindel olla, et keegi ei tule Sulle probleemidest rääkima ja tihti sellist tüüpi juhtidel, täpselt see eesmärk ongi.
Kuigi mõnele juhile võib see üllatusena tulla, siis tegelikult juhtimisstiilid on muutunud võrreldes ENSV aegadega. Juhtimine, kus juht piltlikult öeldes käseb-poob-laseb ei ole enam ammu jätkusuutlik ning parimal juhul püsivad seal töötajad lihtsalt seetõttu, et neid on ülemuse poolt piisavalt palju vaimselt ruineeritud ning nad ise ka ei usu enam, et saaksid mujal töökohas hakkama. Siin võib lausa paralleeli tõmmata vaimse perevägivallaga. Vägivald on vägivald, olgu see siis tööl või koduseinte vahel. Mõju on inimesele sama. Inimese eneseusu, väärtuse ja enesekindluse maha tampimine.
Millal veel töötajad ülemusi kardavad ning neile reaalset tagasisidet ei anna? Juhtudel, kui varasemalt kaastöötaja poolt välja käidud ettepanekutele või vajaka jäämistele tähelepanu pööramine pole mitte kuskile viinud. Siin teevad töötajad järelduse, et ega see rääkimine midagi ei anna. Sisimas võib aga rahulolematus kasvada.
Töörahulolematus ei ole kindlasti pseudoprobleem, kuigi ma olen teistsuguste arvamustega elu jooksul põrkunud. Ma isegi tean ettevõtteid, kes teevad töörahulolu uuringuid lihtsaks selleks, et linnuke kirja saada ja ütleme ausalt ega sealt töötajate poolt ausaid vastuseid ei oodatagi. Isegi kui keegi toob puudujääke välja, siis nende parandamiseks tegelikult midagi ette ei võeta. Halvimal juhul ainult lõõbitakse kontori poolel nende puudujääkide välja toojate üle. Jah, sellised töökohad eksisteerivad. Tõtt-öelda ei ole isegi imestada, et tööga rahulolevaid inimesi ei olegi meil ühiskonnas üleliia palju.
Tegelikult tööga rahulolematus tekitab inimestele probleeme ka teistes valdkondades. Pidev tööga rahulolematus viib tegelikult ka vaimsete probleemideni – tööstress, krooniline stress, läbipõlemine, depressioon jms. Ärme unusta ka seda, et tööga rahulolematust võidakse elada välja teiste inimeste peal. Olgu selleks siis mõni teenindaja, bussijuht, naaber, abikaasa, lapsed, sugulased… Selliselt tekib lausa negatiivsuse ring. Seega lõpuks on ühe inimese kehva töökoha pärast õnnetud juba 5-15 inimest, keda nad mõjutavad. Nüüd need 5-15 inimest mõjutavad järgnevaid ning nii kasvab meil ka ühiskonnas üldiselt rahulolematute ja pettunud inimeste osakaal.
Mida siis teha? Nii nagu uuringki välja tõi – on vaja omavahel suhelda. Kommunikatsioon on oluline. Suhtlemine peab olema lugupidav ning probleemide esiletoomise korral ka võimalike lahendusi välja pakkuv. Oleme ausad, suurtes organisatsioonides on ka väga palju erinevaid inimesi. Selge on see, et kõigile ei tekita tööga rahulolu samad tingimused. Isegi mu ülikooli lõputöös, kus uurisin hooldustöötajate töörahulolu tuli välja, et see, mis osadele põhjustas tööga rahulolematust võis teistele olla lihtsalt osa tööst, mis stressi ei suurendanud. Seega on töörahulolu üheks võtmesõnaks ka harmoonia loomine ja erinevustega arvestamine.
Mida teha, kui juhiga pole võimalik suhelda, sest tegemist on hirmuvalitsejaga? Kui paarisuhetes soovitatakse vägivaldsest suhtest lahkuda, siis töökeskkonnas toimib tegelikult sama soovitus. Usu, meil on küllalt ka neid ettevõtteid, kelle juhtide juhtimisstiil on töötajaid väärtustav.
Lõpetuseks, töörahulolu suurendamine võiks olla iga ettevõtte üks prioriteetidest, sest rahulolevad ja õnnelikud töötajad on need, kes ka kasvatavad ettevõtte väärtust ja kasumit. Peale selle aitab see meie ühiskonda ka laiemalt, sest rahulolevad töötajad muudavad meie ühiskonda tervikuna õnnelikumaks ja rahuolevamaks.