Öeldakse, et hirm pidi olema inimese kõige suurem vaenlane. Paradoksaalsel kombel oleme me ise lausa nende vaenlaste loojad. Sellest olenemata ei ole mul tänase päevani au olnud kohata inimest, kellel hirmud puuduksid. Inimesi eristab üksteisest vaid see, mil määral nad hirme endasse võtavad ning mida nendega peale hakkavad. On neid meie hulgast, kes mattuvad hirmude alla ning hirmu ületamine tundub sama võimatu, kui väikesele lapsele püüda selgeks teha, et voodi all ei ela kolle. Samas kasvab iga päevaga nende inimeste osakaal, kelle jaoks hirmud on väljakutse ning võimalus arenemiseks, sest hirmu ületamine teeb meid julgemaks ning avastamegi ühel hetkel, et see hirm, millega end aastaid vangistasime oli vaid illusioon, millega ise enda arengut pidurdasime. Milliseks võib elu muutuda siis, kui me laseme hirmudel enda üle võimust võtta ning mis juhtub siis, kui hirmud hoopis ületame?
Toon siinkohal elulised näited kahest naisest, kes pealtnäha on täiesti erinevad, kuid kelle sisemine baashirm on sama: hirm, et neid ei armastata. Selguse huvides nimetagem üht neist Meeriks ja teist Silviaks.
Meeri on tänaseks kolmekümne kuue aastane edukas naine, kelle elu teiste silmis on tema enda sõnul alati paistnud, kui lust ja lillepidu. Hariduse omandamine ei valmistanud talle mingeid raskusi. Pealtnäha oli ta sündinud justkui kuldlusikas suus, kõik, mis ta tegi õnnestus. Enda sõnul juhatas elu teda juba varajases eas nn edu suunas, kuid seda vaid karjääri mõistes. Peale kolmekümne aasta juubelit oli Meeri sisemiselt väga õnnetu, sest olenemata sellest, et tal oli pealtnäha justkui kõik olemas, polnud tal enda sõnul mitte midagi, mis omaks tähtsust. Tal polnud meest, lapsi ning oma murest rääkides ütles ta, et on loobunud lootmast, et temasugune naine üldse võiks meest leida. Rõhutan seda rääkis naine, kes lisaks edukale karjäärile oli ka kena välimusega, kuid tolle ajani polnud ta leidnud meest, kellega oma elu jagada. Miks?
Silvia on Meerist umbes kolm aastat noorem, omal erialal asendamatu spetsialist. Silvial pole enda sõnul olnud kunagi suuri ambitsioone, peale oma kodu soetamise, mis tal kolm aastat tagasi õnnestus tänu tuttavate abile. Samuti on ta pidanud elus omajagu vaeva nägema, et jõuda sinna, kus ta täna on. Silvial on enda sõnul olnud vaid üks unistus – saada emaks, kuid selle unistuse täitumiseks oleks vaja esmalt leida mees, kes teda armastaks. Paraku ei usu Silvia enam selle unistuse täitumisse, sest kes temasugust naist ikka tahab? Silvia arvates pole ta välimuselt teab, mis kenadus ning tööalaseltki pole teab, mis märkimisväärseid saavutusi ette näidata. Meestes on ta pidanud korduvalt pettuma ning leiab, et süüdi on tema välimus. Olgu öeldud, et tegu on taaskord kena naisterahvaga, kelle tutvusringkond räägib temast vaid ülivõrdes. Ometi oli too naine siiani vallaline. Miks?
Meeri ja Silvia hirm, et neid ei armastata oli tolle ajani tõmmanud nende ellu ka mehi, kes neid tõesti armastada ei suutnud. Mida see hirm neile õpetama tuli? Nad pidid õppima end väärtustama ja armastama. Öeldakse Piibliski, et teist inimest tuleb armastada, kui iseennast, aga kui inimene iseennast ei armasta? Kuidas ta oskab teist inimest armastada? Kui ta arvab, et ei vääri head ja toimivat suhet, siis ei tõmba ta oma ellu ka partnerit, kes on selliseks toimivaks suhteks valmis. Ta tõmbab oma ellu samasuguse hirmuga inimest. Paraku on elu seadus selline. Me tõmbame oma ellu seda, kes me ise oleme.
Tulles tagasi Meeri ja Silvia juurde, siis tänasel päeval on Meeri abielus, sest ta õppis end armastama (mitte pidama end teistest paremaks). Ta mõistis, et on ainulaadne isiksus ja väärib igas eluvaldkonnas vaid parimat. Seetõttu ei pidanudki ta pikalt ootama ning poolteist aastat tagasi kohtaski ta meest, kes Meeri sõnul ongi parim. Kuigi ka Silviaga on meie selle teemalisest vestlusest möödas umbes kaks aastat, pole ta siiani omale kaaslast leidnud. Toona väitis ta, et mu jutus võib tõetera sees olla, kuid ta ei oska end armastada, sest iga päev peeglisse vaadates ei näe ta endas midagi armastusväärset. Mul oli seda kurb kuulda ja usun, et teil, kallid lugejad, on seda sama kurb lugeda. Paraku pole Meeri ja Silvia mingid erandid, meie ümber on palju inimesi, kes kahjuks ei oska end armastada, alati ei pea nad olema ka vallalised. Tean nii mehi kui ka naisi, kes ei oska end väärtustada ning seetõttu lepivad halva suhtega, leides, et nad pole lihtsalt paremat väärt. Siinkohal ma küsin, kui inimene ise oma heaolu ja õnne eest ei seisa ega hoolitse, siis kes peaks seda inimesest endast üldse paremini oskama? Miks arvatakse, et teine inimene toob teile õnne, kui te ise seda endale luua ei suuda?
Tasub meeles pidada: Me kõik ise määrame ära selle, mida me elus väärt oleme ja kuidas lubame endaga käituda, mitte keegi teine ei saa meid pidurdada ja halvasti tundma panna, kui me seda teha ei lase. Peale selle pole hirmud tegelikkuses meie vaenlased, vaid õpetajad. Nende meie juures viibimise kestvus oleneb sellest, kui kiired ja edukad õppijad me oleme.
Kallid lugejad, ma palun teil mõelda, mis on teie hirmud? Mõelge, mida nad teile on õpetama tulnud? Kas need hirmud on väärt endas hoidmist või peaks nad ületama, et elada täisväärtuslikumat ja õnnelikumat piirangute vaba elu? Lõpetuseks jagaksin teiega prantsuse poeedi ja kirjaniku Guillaume Apollinaire tsitaati:
„Tulge servale.“
„Me ei või. Meil on hirm.”
„Tulge servale.”
„Me ei või. Me võime kukkuda!”
“Tulge servale.”
Ja siis nad tulid. Ning ta lükkas neid. Ja nad lendasid.