See teema on puhtalt inspireeritud mu lugejatest. Ühel koosviibimisel ütles mulle üks meesterahvas, kes olevat mu blogi lugeja, et ma võiksin selles kajastada töötajate väärtustamist, sest iga aastaga minevat see teema järjest päevakajalisemaks ning tal endalgi olevat juba raske vaadata kõrvalt noori inimesi, kes sõna otseses mõttes end mitte millegi nimel on võimelised haigla voodisse rügama. Kahjuks pole ka minu…
Täna räägin ma teile loo enda elust, mis võiks natukene mõtlema panna, kas alati on vaja nii karme õppetunde mõistmaks, mis on tegelikult elus oluline? Nimelt umbes üheksa aastat tagasi sain ma esmakordselt üsna tõsise märguande selle kohta, et elu on habras ja seda tuleb osata hinnata. Tavaliselt me võtame oma elu ja eelkõige head tervist loomulikuna. Kui ühel päeval…
Kuna mul on sõpru ka välisriikide kodanike seas, siis see on midagi sellist, mille eest ma olen eriti tänulik, sest selle tõttu oskan ma ehk ka maailma laiemalt näha, mitte ainult oma Eesti mätta otsast. Ühel päeval umbes kaks aastat tagasi tuli meil kreeklasest sõbrannaga jutuks enamike eestlaste ja Eestis elavate venelaste ülistav suhtumine sõduritesse ja sõjasse. Tema arvates polnud…
Kui tihti me mõtleme selle peale, miks mõne inimese suhtumine teistesse on üleolev või miks mõnd inimest on nii lihtne solvata ja endast välja viia? Me tegelikult ei mõtlegi põhjustele, sest kõige lihtsam on sildistada stiilis: „ahh ta lihtsalt on ülbik ja rikkur“ või „too hakkab jälle üle reageerima“. Tegelikkuses on nende käitumiste taga omad põhjused, miks inimene täna on…
Ma ei oskagi öelda, kui palju on täna neid inimesi, kes veel selles kahtlevad, et meie mõtted mõjutavad meie välismaailma ja reaalsusest, sest mind ümbritsevad inimesed enamjaolt jagavad minuga seda n-ö uskumust, kuid see pole alati nii olnud. Veel 4-5 aastat tagasi ei uskunud keegi neist, et see tegelikkusele vastab. Mul endal olid samuti teatud kahtlused, kuid kuna ma juba…
Ma olen alati olnud see inimene, kes on uskunud inimestesse, nende headusesse ja siirusesse. Tõenäoliselt seepärast, et ma ise olen siiras ja heatahtlik inimene ning olen seda eeldanud ka teistelt. Ma olen alati andnud inimestele võimalusi, ka neile keda nii mõnedki on ammu maha kandnud, sest ma tean, et eksimine on inimlik ja läbi vigade me õpime. Keegi meist pole…
Ma alati vaatan imetlusega neid paare, kes on koos elanud kümme ja rohkemgi aastat, sest minu arvates on need inimesed õppinud ära ühe väga olulise elutõe – nad TEAVAD, mis on ARMASTUS. See ei ole armumine, kirg vaid puhas tunne, mis jääb peale seda kui armumisfaas möödub. Olen tähelepannud, et meie ümber on palju inimesi, kes lihtsalt ei tee vahet…
Mulle väga meeldib suhelda erinevat tüüpi inimestega, sest see arendab maailmapilti ikka väga tugevalt. Minu põhimõte on olnud see, et kõik inimesed on võrdsed. Keegi pole kellestki parem ega halvem, sest me oleme ju kõik eelkõige inimesed ja anname endast igal ajahetkel parima. Seetõttu ei ole minu jaoks määrav olnud inimeste majanduslik seis, rahvus, staatus, päritolu, eriala valik, välimus vms.…
Alles mõni aeg tagasi ma avastasin kui raske on tegelikult millestki vanast ja harjumuspärasest lahti lasta. Olgu selleks siis mõni inimene, komme, tähenduslik ese, situatsioon vms. Samas, et meie ellu saaks tulla midagi uut ja paremat on vaja vana vabaks lasta ja seda mitte üksnes materiaalselt, vaid ka oma mõtetes ning eelkõige südames. Ma ei tea, kas see on ka…
Kas olete mõelnud või märganud, kui palju on meie ümber inimesi, kes ei julge olla need, kes nad tegelikult on? Kuna ma suhtlen igapäevaselt paljude erinevate inimestega, siis üsna tihti jõuan ma küsimuse juurde – miks on see nii? Miks inimene ei julge olla see, kes ta on? Miks tahetakse olla kellegi teise moodi, sulanduda massi, kui just isikupära on…
