Kuna mul on sõpru ka välisriikide kodanike seas, siis see on midagi sellist, mille eest ma olen eriti tänulik, sest selle tõttu oskan ma ehk ka maailma laiemalt näha, mitte ainult oma Eesti mätta otsast. Ühel päeval umbes kaks aastat tagasi tuli meil kreeklasest sõbrannaga jutuks enamike eestlaste ja Eestis elavate venelaste ülistav suhtumine sõduritesse ja sõjasse. Tema arvates polnud sõdurid mingid kangelased vaid rumalad inimesed, kes isegi ei mõista, mille nimel nad sõdivad. Ta rääkis, et neil Kreekas sellist ülistamist pole ja see talle väga võõras. Kuidas saab ülistada sõdurit, kes seltskonnas uhkustab sellega, et ta on näinud sõjakoledusi; pidanud kedagi tapma, sest too lihtsalt polnud nn nende poolel või oli väidetavalt ohtlik? Mis inimesed me oleme, kui sellist asja aktsepteerime ja lausa kangelasteoks peame?
Toona püüdsin küll sõbrannale selgitada meie kui rahvuse ajalugu, kuid tõtt-öelda oli tal õigus ega see ei õigusta sõdade aktsepteerimist ja sõdurite ülistamist. Muidugi ma ei mõista ka sõdureid hukka, sest mu enda tutvusringkonnaski leidub neid. Ka ei arva ma seda, et tegemist on rumalate inimestega otse vastupidi. Siiski leian, et sõdurid üldjuhul lihtsalt ei adu, mille eest nad oma eluga riskivad. Demokraatia eest? Terrorismi vastu? Äkki hoopis raha, nafta, info, võimu ja territooriumite eest, mida ühe riigijuht soovib teise riigijuhi käest egoistlikult enda valdusesse saada.
Alati öeldakse sõjalise konfliktiga piirkondade kohta, et sõda on ainult rahva hüvanguks. Millise rahva? Kas rahvas ja tsiviilisikud tõesti tahavad sõda ja surma või hoopis rahu, harmooniat ja üksteisega läbirääkimise oskust? Me ei propageeri ühiskonnana vägivalda, aga mis siis sõda on? Kas see pole brutaalne vägivald? Miks see siis õigustatud on, sest me kaitseme endid?
Ma usun, et vägivallaga ikka vägivalla vastu ei saa. Inimestel tuleks ükskord ajaloost õppima hakata ja areneda uuele tasemele. Ma julgen väita, et me oleme õppimisvõimelised ja suudame ka riikide vahelisi konflikte lahendada diplomaatia ja sõnadega. Me pole ju ometigi metslased. Jah, meie suhtlusoskus võib inimkonnana olla roostes, aga seda annab ju arendada. Suhtlemist saab õppida. Leian, et see on vajalik nii eraelus kui ka riikide vahelise hea koostöö tagamiseks. Kas juba ükskord ei hakka aitama sellest egoistlikkust suhtumisest, et kui ma ei saa seda, mida tahan, siis hakkan jonnima (riigi tasandil siis sõdima)? Või teistpoolt, et ahaa Sa hakkad jonnima, olgu, MA HAKKAN KA. Kaugele me jõuame niimoodi? Rahu ei saavutada sõdides.
Rahu ei saavutada vaenu erinevate rahvuste vahel juurutades. Ei ole olemas Meie ja Nemad – me oleme kõik inimesed. Mina tahan elada rahus. Mida tahad Sina?