Kui tihti me mõtleme selle peale, miks mõne inimese suhtumine teistesse on üleolev või miks mõnd inimest on nii lihtne solvata ja endast välja viia? Me tegelikult ei mõtlegi põhjustele, sest kõige lihtsam on sildistada stiilis: „ahh ta lihtsalt on ülbik ja rikkur“ või „too hakkab jälle üle reageerima“. Tegelikkuses on nende käitumiste taga omad põhjused, miks inimene täna on selline, nagu ta on. Põhjused on minevikus, aga me oleme tavaliselt liiga pealiskaudsed, et sinna süüvida. Seetõttu teismeliste poolt sotsiaalvõrgustikke postitatav sõnum: „Sa tead mu nime, aga Sa ei tea minu lugu“ ei ole võõras ka täiskasvanutele, kuid me ei ütle seda avalikult välja, vaid mõtleme endamisi. Meid kõiki on elus sildistatud. Mind on. Tõenäoliselt, Sind on ka. Me ise sildistame ka teisi ja enamjaolt alateadlikult ja lausa harjumusest, sest inimene, kes esmapilgul meiega ei sarnane tuleb ju ometi kuskile kategooriasse paigutada. Kas ikka tuleb?
Toon ühe näite enda elust. Olin kutsutud ühele koosviibimisele seltskonda, kus ma enamikke inimestest üldse ei tundnud. Mulle omaselt lävisin nendega, keda teadsin ning kellega olin eelnevalt suhelnud. Samal ajal jälgides vaikselt minu jaoks tundmatuid persoone. Eriti jäi mulle toona silma sealt üks noormees, kelle ma suhteliselt ruttu sildistasin ülbeks ja naisi mitte austavaks vastassoo esindajaks. Põhjused, miks ma seda tegin, jätan enda teada. Õhtu edenedes tuli too noormees ise minuga rääkima, olles sealjuures väga viisakas ning teatades mulle, et ta mõistab, et ma pole temast just eriti heal arvamusel, kuid tegelikkuses ta polevat see, kelleks ma teda pidavat. Ta rääkis mulle oma loo ja ma ütlen teile ausalt, et ma olen oma elu jooksul kuulnud palju lugusid ja mulle on usaldatud palju saladusi, kuid see lugu ületas kõik eelnevad. See, mida too noormees oli oma lapsepõlves läbi elanud, oli kohutav ja mina olin selliseid asju näinud ainult televisiooni vahendusel. Teate, mul pole eluski nii piinlik olnud kui too õhtu selle noormehe ees, sest ma olin olnud ülekohtune. Nüüd ma mõistsin, et tema ülbuse taga oli madal enesehinnang, mida ta püüdis nii kiivalt teiste eest varjata ja naisigi austas ta väga, kuid ei soovinud end veel siduda, mida mitmed neiud tolles seltskonnas mõista ei suutnud. Seega, kui Te teate vaid kellegi nime, ei anna see Teile õigust seda inimest sildistada ja eeldada, et Te teate tema lugu, sest tegelikult Te ei tea. Jah, me kõik sildistame.
Jah, me kõik oleme inimesed, kuid selle asemel et sildistada, märgake inimesi ja olge avatud, sest absoluutselt IGA käitumise taga on põhjus. Seega järgmine kord, kui Te leiate end taaskord kedagi sildistamas, siis peatuge hetkeks, teadvustage seda endale ja küsige endilt: kas see on ikka vajalik ning mida see Teile annab?