Kas olete mõelnud või märganud, kui palju on meie ümber inimesi, kes ei julge olla need, kes nad tegelikult on? Kuna ma suhtlen igapäevaselt paljude erinevate inimestega, siis üsna tihti jõuan ma küsimuse juurde – miks on see nii? Miks inimene ei julge olla see, kes ta on? Miks tahetakse olla kellegi teise moodi, sulanduda massi, kui just isikupära on see, mis teeb ühe inimese teistest erinevaks – selleks, kes ta tegelikult on.
Usun, et siinkohal sõltub paraku palju vanematest ja nende uskumustest, sugulastest, sõpradest ja laiemas mastaabis inimestest (sh ühiskonnast) meie ümber. Kõik nad õpetavad meile juba lapseeas tõekspidamisi ja arusaamasid elu kohta, mis hiljem muutuvad juba „meie“ uskumusteks, kas need siis teevad meid õnnelikuks ja juhatavad õigele rajale või mitte.
Näiteks on mul alati nukker vaadata vanemaid, kes karmi häälega ütlevad lapsele, et kui tema midagi ei tee nii nagu nemad tahavad, siis ta on paha laps. Kallid vanemad, olete te kunagi mõelnud, kuidas see last mõjutab? Laps võtabki lõpuks endale suhtumise, et kui ta ei tee seda, mida teie tahate, siis ta on halb laps ja te ei armasta teda. Antud uskumus hakkab tihti peale alateadlikult mõjutama seda last ka täiskasvanueas ning ta võib elada aastaid kui mitte surmani elu, mis teda ei rahulda, kuid mis teeb õnnelikuks teid. Sõnadel on suur jõud ja vanematel on lastele suur mõju ka täiskasvanueas, seega tuleb alati mõelda, mida ja kuidas öelda.
Kahjuks olen küllaltki tihti kuulnud noorte inimeste suust väljendit: „Mis seal ikka, elu on lihtsalt selline ja ju mulle pole siis raha/suhet/armastatud eriala/… ette nähtud.“ Teate mis, ma võin teile kõigile öelda, et elu ei ole selline, see on lihtsalt uskumus, mille te tõenäoliselt olete kuskilt saanud. Teie elu võib muutuda ja muutubki imeliseks sellest hetkest, kui Te julgete olla see, kes Te olete, teha seda, mida Te tahate ja öelda seda, mida Te mõtlete. Lihtne, kuid teatud mõttes nõuab palju julgust.
Lapsi kõrvalt vaadates näete, kui siirad ja õnnelikud nad on. Nad julgevad olla need, kes nad on ega karda teiste arvamust, sest neis on vähemalt teatud vanuseni teadmine, et olenemata sellest, mida nad teevad/ütlevad, on nad ikkagi armastatud. Näiteks ühel päeval tegi mu kuueaastane sugulane omale nalja pärast tahmast näomaalingu. Mõne aja möödudes läks ta poodi, kuid eelnevalt oli lihtsalt unustanud oma näo ära pesta. Poes viibides olid teda mitmed täiskasvanud imelikult vaadanud ning ta ei mõistnud, miks? Loomulikult koju tulles sai ta sellest aru, kuid kui enamus täiskasvanuid antud situatsioonis oleks häbi tundnud, siis last ajas kogu see situatsioon naerma ja tal oli sellest ükskõik, sest temal oli lõbus ning ta sai ju ka niiviisi teistele nalja teha, mis sellest, et täiskasvanud seal poes naljast aru ei saanud. Seega oleneb kõik vaatajast ja meie elu oleneb sellest, millise tõlgenduse me mingile situatsioonile oma elus anname või mida peame oma uskumusteks.
Me ei tohi unustada, et me kõik oleme kunagi lapsed olnud ja julgenud teha/öelda/mõelda, mida me tegelikult oleme tahtnud. See, et me mingil eluperioodil oleme kaotanud iseennast, ei tähenda, et me ei võiks end uuesti üles leida. Teie elu on ju ainult Teie endi kätes.
Seega julgege olla need, kes Te olete. Mõelge, mis saab olla kõige jubedam asi, mis Teiega juhtuda võiks, kui Te tänasest otsustate olla see, kes OLETE, ÖELDA seda, mida mõtlete ning TEHA seda, mis Te soovite?