Joan Collins on öelnud: „Kui elu viskab Sind sidruniga, tee limonaadi“. Lihtne põhimõte, mille järgi me kõik võiksime elada. Kui Su ellu tulevad raskused, siis pigista nendest väljakutsetest välja võimalused. Tean, et mõnikord on seda lihtsam öelda, kui teha, aga see on kõige valutum mõtteviis, kuidas elus raskete situatsioonidega toime tulla. Väljakutseid tuleb meil ette kõigil, sest nende olemasolu tähendab…
Vsevolod Meyerhold on öelnud: „Ühel inimesel kutsub kuristiku nägemine esile mõtte kuristikust, teisel sillast. Mina kuulun nende teiste hulka.“ Piltlikult öeldes on maailmas neid kuristiku meie silme ette manada püüdvaid inimesi omajagu ning tundub, et selline inimestelt eneseusu röövimine saab alguse, kui mitte kodust siis paraku koolist. Kas aga kõik noorukid on piisavalt tugevad, et mitte lasta kuristiku jutul end…
Kas Sa oled kunagi teinud midagi sellist, mis Sulle tegelikult isegi ei meeldi, kuid Sa oled olnud kindel, et see meeldib kellelegi, kellele Sina omakorda tahad meele järgi olla? Näiteks Su vanematele, uuele silmarõõmule, abikaasale, ülemusele, naabrile, sõbrale, lastele? Ei ole? Sel juhul oled Sa tõesti üks haruldane ja õnnelik inimene, sest enamik meist on mingil eluetapil ikkagi soovinud vähemal…
On inimesi, kes ütlevad, et kõige kallim vara on tervis, sest kui pole tervist, pole ka millelgi muul elus tähtsust. Ometi on meie hulgas palju kroonilisi haigeid, kes elavad oma igapäeva elu olenemata nende haigusest ning mitmelgi juhul lausa haigusest põhjustatud erivajadusest. Seega ei jää ju elu seisma, kui tervis polegi teab mis raudne. Kas elu jääb üldse kunagi seisma?…
See on küsimus, millele enamus inimesi tõenäoliselt igapäevaselt ei mõtle, kui üldse. Me oleme harjunud elama justkui autopiloodil. Hommikul ärkame. Läheme tööle. Käime lõunal. Lähme tööle tagasi. Tööpäeva lõpus tuleme koju. Kolmel korral nädalas käime heal juhul ka trennist läbi, lihtsalt seepärast, et enda keha toonuses hoida ja pisut ka seepärast, et endale tõestada, et me ei ela vähemalt rutiinis…
Kas olete mõelnud või märganud, kui palju on meie ümber inimesi, kes ei julge olla need, kes nad tegelikult on? Kuna ma suhtlen igapäevaselt paljude erinevate inimestega, siis üsna tihti jõuan ma küsimuse juurde – miks on see nii? Miks inimene ei julge olla see, kes ta on? Miks tahetakse olla kellegi teise moodi, sulanduda massi, kui just isikupära on…
