Mu isa ja vanaisa õpetasid mind juba väiksena, et inimestel ei saa vahet teha tiitlite ja ametikohtade järgi. Koristaja pole karvavõrdki vähem väärtuslikum kui mõni juhtival kohal olev inimene. Oleme ausad, see kuldaväärt õpetus on saatnud mind terve elu ning mul on tänaselgi päeval väga keeruline mõista inimesi, kes peavad ennast millegi pärast teistest paremaks. Ma usun, et inimestena oleme kõik võrdsed – meil on lihtsalt erinevad ametid, millega igapäevaselt raha teenime. Siiski usun, et peaaegu igaüks meist on vähemalt korra elus kokku puutunud inimesega, kes usub, et ta võrdub oma tiitlitega.
Seekord toon näite enda elust. Kümmekond aastat tagasi võtsin osa ühest koolitusest ning sinna pidi tulema meile oma tarkusi jagama ka ühe suure ettevõtte toonane tegevjuht. Kuna vanaisa oli mind ka ettevõtluse ja juhtimise osas palju harinud, siis ilmselgelt olin ma elevil, et asuda asjakohaseid küsimusi esitama. Paraku vaimustus kadus kiiremini, kui see oli tekkinud. Miks? Tegevjuhi osa koolitusest, kus ta esmalt pidi end tutvustama algas sellega, et ta mitte ei esitlenud end viisakalt, vaid kelkis kõigega, millega tal vähegi uhkustada oli võimalik. Seda muidugi tema enda arvates. Näiteks saime kõik teada, et ta vanemad on rahakad, kes muuhulgas maksid ta hariduse kinni. Kusjuures ta ise oli selle üle siiralt uhke, et pole pidanud elus ise vaeva nägema ja kõik on tänu emale ja isale lihtsalt sülle kukkunud. Vanemate kaudu olevat ta ka oma tegevjuhi töökoha saanud. Üks hetk ta muidugi lõpetas oma hooplemise, aga mitte seetõttu, et ta poleks enam soovinud oma saba kergitada, vaid koolituspäeva juht rõhus ajale ning teemale, millest ta pidi rääkima tulema – ettevõtlus ja juhtimine.
Teemani jõudes tunnistas ta esmalt seda, et pole ise ühtegi ettevõtet loonud, aga juhtimisest oskavat väga palju rääkida. Nii ta alustaski, et enamus tema 500 töötajast on lihtsalt laisad ja vingujad, kes teevad kulukaid või mõttetuid ettepanekuid, mille tulemusena peab tema juhina meelde tuletama, kes on boss. Ütleme nii, et midagi sellist ei osanud meist keegi sellelt koolituselt oodata. Kuna tema suust voolas nii palju pärleid, siis ühel hetkel katkes mu kannatus ning algas meie vaheline dialoog:
„Kui töötajad on nii laisad, miks te neid siis välja ei vaheta?“
„No võib ju mõelda küll, et järjekord on ukse taga. Selles mõttes ta ongi, aga ega need uued on ka laisad ju. Lihtsalt keegi ei viitsi enam tööd teha.“
„Kas te sellele olete mõelnud, et äkki on kuskil mujal viga, kui teil õnnestub tööle saada ainult laiskasid inimesi?“
„Milles see viga siis on?“
„Võibolla pakutav palganumber on liiga madal. Ennast väärtustav töötaja, kes on ka kogemustega, ei ole äkki nõus selle palga eest töötama? Samas võib viga olla ka teie suhtumises, mis ei tundu kahjuks kõrvaltvaatajalegi väga töötaja sõbralik.“
„Kuule noor neiu, Sina loo enne ettevõte, siis tule siin õpetusi jagama, eks ole.“
„Ma ei mäleta, et me Sina peale üle läksime, aga olgu. Kui ma õigesti mäletan, siis ka Sina ei ole ise ettevõtet loonud. Ma püüdsin anda lihtsalt mõtlemisainet. Muud midagi.“
Meie jutuajamise vahele sekkus koolituspäeva juht ning tegevjuht alustas taaskord oma kõrgelennuliste teadmiste jagamisega. Sealjuures rõhutades korduvalt oma ametit ja ettevõtet, mis just eelmise ametivenna pärast oligi muutunud laiskade töötajate paradiisiks. Võin teile öelda, et tegu oli eduka ja kasumit teeniva ettevõttega. Seega võite ise järeldada, et kui kõik töötajad seal nii laisad olid nagu toonane juht püüdis väita, siis tekib küsimus, kuidas sai ettevõte üldse kasumit teenida? Selge on see, et too juht tituleeris ennast suure ettevõte tegevjuhina. Võimsa mehena, kes teadis ise kõike kõigist paremini ja kahjuks oma toonasest noorest east vaatamata, polnud valmis ka uusi teadmisi omandama. Ka minu sõnavõtt jäi teda ilmselgelt häirima, sest ta püüdis mind korduvalt solvata, provotseerida ja n-ö paika panna, aga tema kahjuks see tal lihtsalt ei õnnestunud. Näiteks teatas ta nii muuseas oma teksti vahele, et kui ma peaksin tema ajal kandideerima tollesse ettevõttesse tööle, siis ma sinna tõenäoliselt ei saaks. Nagu võite arvata, ajas see mind lihtsalt naerma. See oli nii kohatu, et ta püüdis ennast minu arvelt tõsta lihtsalt seepärast, et ma avaldasin oma arvamust ning mõtlesin, et äkki hakkab inimene mõistma, et maailm ja too ettevõte ei keerle tema ümber, vaid ettevõtte edukus sõltub töötajate väärtustamisest. Igal juhul tema viimase sõnavõtu peale vastasin ma rahulikult: „Sinu kahjuks või õnneks, mind isegi ei huvita see valdkond, kus Sa praegu tegutsed. Seega võid rahulikult hingata isegi praktika raames ei jõua minu CV Sinu töölauale. Loodan, et ühel hetkel Sa mõistad, kui oluline on töötajate väärtustamine. Ma annan sulle tulevikuks nõuande. Kuigi Sa võibolla ei saa aru, siis oma juttudega Sa tõestad järjepidevalt, et ei oska oma töötajaid hinnata. Mida rohkem Sa igal pool räägid, kui laisad Su töötajad on, seda rohkem võtad motivatsiooni oma inimestelt ning väljaspool ettevõtet olevatele inimestele tõestad oma ebapädevust. Usu, ühel hetkel sedaviisi jätkates ei jõua enam ühtegi CV-d Su töölauale, sest inimesed tahavad, et neid ja nende tööd ka väärtustatakse. Kui otsustad jätkata samas vaimus, siis ma ennustan maksimaalselt 5 aasta pärast on omanikud Su tegevjuhi kohalt eemaldanud.“
Loomulikult ei olnud see tegevjuht minu öelduga päri ja püüdis mind taaskord solvata, kuid koolituspäeva juht sekkus ning lõpetas tegevjuhi poolt sissejuhatava osa koolitusest. Hiljem koolitaja vabandas, et oli veel toorevõitu juhi rääkima toonud ning püüdis meile ise anda edasi juhtimisalaseid teadmisi.
Kuna elul kipuvad olema kummalised keerdkäigus, siis aastaid hiljem sain juhuslikult oma tuttava kaudu teada, kes seal ettevõttes töötas, et see tegevjuht oma nn juhtimisstiili siiski ei muutnud ning omanikud vahetasid ta välja juba 3 aastat peale seda koolitust. Uus tegevjuht olla öelnud, et seda mainekahju, mida too mees põhjustas, taastavad nad nüüd aastaid. Muuhulgas imestas mu tuttav, kes oli lausa käsikäes selle noore tegevjuhiga töötanud, et ta juhina nii palju muutus, sest enne madalamal positsioonil olles oli ta täitsa normaalne olnud. Usun, et tema normaalsus oli tingitud sellest, et ta ei olnud toona juht. Eeldused teisi halvasti kohelda olid vast juba varem, aga kui on võim, siis on seda ju palju lihtsam teha. Suures plaanis räägib see muidugi tolle mehe enda ebakindlusest, aga küllap on ta tänaseks päevaks juba vanemaks ning targemaks saanud ja oma kogemustest õppinud.
See oli vaid üks drastiline näide sellest, kuidas inimene lasi end tiitlitest pimestada. Itaalia vanasõna ütleb: „Mitte mehe tiitlid ei tee mehi väljapaistvaks, vaid mehed teevad oma tiitlid väljapaistvaks.“ Kui Sa väärtustad ja austad teisi inimesi, sealhulgas oma töötajaid, siis oledki Sa selline inimene, kes inimesena teeb oma tiitlid väljapaistvaks. Siiski päeva lõpuks ei loe see, mis tiitleid Sa oled elus kogunud, kelle kaudu need tiitlid saanud vms, vaid oluline on see, milline Sa oled inimesena. Me keegi ei saa olla ega pidada ennast teistest paremaks. See on vaid ego ja illusioon, millesse uskumine päädib hävinguga. Küll, aga saame homme olla paremad inimesed, kui olime täna. Teisisõnu on meie võimuses muutuda paremaks ainult iseendast, mitte teistest. Austage ja väärtustage ennast ja inimesi enda ümber.