Tänapäeval, kus suhtlemine on muudetud niivõrd lihtsaks, et isegi kaugete vahemaade tagant saame me teisele inimesele edasta oma sõnumi sekunditega – tunnevad paljud meie hulgast end üksildasemalt, kui ei kunagi varem. Kas pole mitte paradoksaalne? Tänapäeval, kus tehnikaarengu eesmärk oli tuua inimesed üksteisele lähemale, muuta nende omavaheline suhtlus väärtuseks – on see muutunud hoopis väärtusetuks. Ometigi on see kõik meie endi põhjustatud. Miks pühendatakse oma aega neile, kes sellest ei hooli?
Sokrates on öelnud, et ilma sõpruseta pole inimeste vahelisel suhtlemisel mingit väärtust. Kas pole tabav mõte? Samas, kas see tähendab, et kõik kellega me suhtleme on meie sõbrad? Kui Sul on kogunenud piisavalt elukogemusi, siis mõistad, et selline mõtteviis on liiga ilus, et olla tõsi. Üldiselt loetakse sõpruseks kahe või rohkema inimese lähedast vaimset suhet, mida iseloomustab vastastikune hoolimine ja sõprussideme väärtustamine. Ometi on meie hulgas neid, kes nimetavad oma sõpradeks inimesi, kellest nad ei tea sõna otseses mõttes mitte midagi, sest nende suhtlustase pole kunagi jõudnud pealiskaudsusest kaugemale? Milleks kulutada oma väärtusliku aega sõprusele, mis seda tegelikult pole? Kas siin mängib rolli ühiskond, mis põhineb edukultusel/kasumlikkusel; usaldamatus, mistõttu ei julgetagi inimesi endale lähedale lasta ja tõelisi sõpru omada või ehk ei oskagi paljud inimesed enam teistmoodi suhelda ning on tekkinud kvaliteetse suhtlemise defitsiit?
Öeldakse, kes lakkab olemast sõber, pole seda kunagi olnud. Mina sellega ei nõustu. Vahel isegi head sõprussuhted võivad laguneda, sest inimesed muutuvad. Arenetakse eri suundades ning lihtsalt kasvatakse lahku. Tean päris mitmeid inimesi, kes sellist lahku kasvamist kardavad ning seetõttu hoitaksegi kinni sõprussuhtest, mis ei ole enam aastaid midagi rohkemat, kui lihtsalt tutvus või pole kunagi viimasest kaugemale arenenudki. Suhe, mis on ühe jaoks sõprus, aga teise jaoks tutvus – ei ole ju tegelikult kummagi jaoks sõprus või kuidas? Näiteks võin tuua ühe noormehe, kes rääkis ülivõrdes oma heast sõbrast, kes juhtumisi oli minu toonane tuttav. Mäletan enda imestust nende kahe sõpruse osas. Nad olid väga erinevad inimesed. Tõtt-öelda ega ma nende sarnasusi ei osanudki välja tuua. Samas mõnikord ühendabki inimesi midagi sügavamat, mida esmapilgul kohe näha ei oska. Igal juhul ühel koosviibimisel umbes pool aastat hiljem juhtus olema ka mu tuttav seltskonnas. Kui temaga lobisesime, küsisin, kuidas ta sõbral Erkil ka läheb? Tema vastus jahmatas mind. Tuttava hinnangul polnud nad kunagi sõbrad olnud. Ta olevat lihtsalt viisakusest talle vastanud, kui too vestlema tuli, aga sellest kuidas tal läheb, polnud mu tuttaval õrna aimugi. Mind tegi tema öeldu tegelikult lihtsalt kurvaks. Kuskil oli inimene, kes pidas teda oma heaks sõbraks, aga see nn sõber ei pidanud teda rohkemaks kui tuttavaks, kellele viisakusest vastata. Kui see ei ole pealiskaudne suhtlus, siis mis üldse on?
Usun, et inimesed peaksid oma aega rohkem väärtustama, et oma tunde elus kvaliteetsemalt mööda saata ning mõista – tõeliste sõpradega koos veedetud aeg ei ole kunagi raisatud, vaid loob hindamatuid mälestusi. Kes on tõelised sõbrad? Need on inimesed, kes on olemas nii headel kui ka rasketel aegadel ning tahavad süveneda sellesse, mis Su elus tegelikult toimub. Tasub meeles pidada, et valida tuleb see tee, kus sõprussuhetel on väärtus ja kvaliteet, sest ainult tõelised sõbrad on elus Sinu kindel tagala. Mark Twaingi on öelnud: „Sõbra tõeline ülesanne on olla Sinu kõrval, kui Sind on tabanud ebaõnn. Kui Sul veab, seltsib Sinuga igaüks.“