Eesti vanasõna ütleb, et esimene vasikas läheb ikka aia taha. Ma arvan, et siin saab väga hea paralleeli tuua esimese armastusega, kui vähesed erandid välja arvata, siis enamikul meie hulgast kipub see ka lõpetama seal samas aia taga. Keeruliseks muutub olukord siis, kui vasikaid on aia taha kogunenud nii palju, et kahe käe sõrmedel nende üles lugemine polegi enam võimalik.
Kui järjekordne vasikas on aia taha ära kepselnud, mõtled Sa, mida Sa siis valesti teed? Usu, Sa ei ole üksi. Neid inimesi on meie ümber kahjuks liiga palju. Miks ma ütlen kahjuks? Sest nad on seetõttu sisemuses õnnetud. Peale selle on neil kõigil veel üks ühine joon. Nad ei õpi sellest esimesest vasikast, mis aia taha läks ja jäävad kinni roosade prillide lummusesse. Mida see tähendab?
Kas mäletad oma esimest armumist? Kui palju Sa üldse mõtlesid sellele, milline võiks teie ühine tulevik olla? See polnud oluline. Tähtis oli see tunne. Tunne, mis võis liigutada mägesid. Tunne, et kõik on võimalik ja maailm kuulub teile kahele. Kui palju Sa keskendusid sellele, mis teid ühendab, kui armumisfaas ükskord peaks lõppema? Sa ei pööranud sellele tähelepanu, sest te ju olete ühtemoodi. Muidu te poleks ju koos. Peale selle teil on ju koos tore ja võite tundide kaupa juttu rääkida. Kas polnud nii? Võibolla ka mõtlesid raskustele, aga veensid end, et tõeline armastus ju võidab kõik. Ilmselgelt olid ka kindel, et see on tõeline, sest Sa ei lepiks vähemaga.
Siiski jätsid Sa oma esimese armastuse puhul arvestamata oma kogemuste puudumise ning langesid mõnusate roosade prillide lummusesse hetkeni, mil reaalsus hakkas uksele koputama. Nii küsisidki Sa ühel päeval endalt, et kas Su esimene armastus on alati selline olnud? Kui jah, siis kuidas Sina seda ei näinud? Sa lasid lihtsalt armumisfaasil end liialt palju pimestada, aga kui Sul puudusid kogemused, siis oled ju järgmine kord targem. Oskad teha paremaid valikuid. Kahjuks nii mitmedki meie hulgast lasevad lummusel end taaskord ära petta, mistõttu elavad nad seda kõike korduvalt läbi erinevate inimestega. Kuidas sellest kõigest välja murda?
Armumisfaas murrab Su nagunii, sest see ongi normaalne, aga enne kui lased tunnetel enda üle võitu saada, püüa saada teiselt poolelt vastused, mis on Sinu jaoks olulised. Küsi tõesti ka raskeid küsimusi, kui need on Sinu jaoks olulised. Peale selle ole see, kes Sa oled. Ära püüa end muuta, et kellegi ellu sobituda, sest usu Sa väsid sellest lõpuks ning õnnelikuks ei tee see kedagi. Ära lase end petta ilusal näolapil ja mesimagusal jutul, vaid vaata ikka teisepoole tegusid ka. Öeldakse, et teod räägivad mitmelgi juhul rohkem kui tuhat sõna.
Mis on kõige olulisem? Tõesti, võta aega, et inimest tundma õppida. Mulle tundub, et tänapäeval teevad seda vähesed ning seepärast ongi lahkuminekuid rohkem kui varem. Sa ju ei taha, et järgnev vasikas aia taha kepsleks. Usun, et ka Sinu sooviks on oma unelmate printsiga/printsessiga käsikäes videviku kõndida. Selleks pead Sa jõudma armumisfaasist koostöö etapini. Sinna suudad Sa jõuda selle inimesega, kellega Sul on sarnasusi rohkem kui erinevusi. Õnneks saad sellest aru ideaalis juba enne, kui lased tunnetel enda üle võimust võtta.
Prantsuse kirjanik Honore de Balzac on öelnud: „Armastus on imeline valerahategija, mis muudab pidevalt vaskmünte kullaks, aga sageli ka kulda vaskmüntideks.“ Püüa Sina olla targem ja leia üles see tõeline kullatükk, kes väärib Sind ja Sinu aega. Usu, ta on kusagil seal olemas, kuid Sa leiad ta siis, kui oled lõpetanud jooksmise vaskmüntide järel, keda pead roosade prillide lummuses ekslikult kullatükkideks. Ära siis loobu oma kullatükist kerge käeliselt, vaid mine otsi ta üles. Kui oled ta leidnud, siis lihtsalt hoia teda, sest öeldakse ju, et kuld ei kaota kunagi oma väärtust.