Ma ei tea, kui palju on neid paare, kelle käest pole seda kurikuulsat küsimust kuskil suguvõsa koosviibimistel küsitud. Kaldun arvama, et vähe. Ühtpidi on isegi arusaadav, et vanemad muretsevad, et neist ei saagi vanavanemaid, aga uskuge mind ega selle küsimuse küsimine kedagi ka lapsi tegema pane.

Need ajad on möödas, kui 20aastaselt loodi pere ja saadi lapsed. Statistikagi näitab, et esmasünnitajate vanus tõuseb aasta-aastalt kõrgemaks ning täiesti arulage on mõelda, et tõstes paljulapseliste perede toetuse kõrgeks, hakkavad nüüd naised palju varem sünnitama ja hulgaliselt lapsi saama. Kui viitsitaks süüvida statistikasse, siis saab sealt välja lugeda, et Eestis on probleemiks see, et tõusnud on nende naiste osakaal, kes ei saa ühtegi last ning kui peres on juba 1 laps, siis 2 last ei tule. Mis on siis need põhjused?

Tänapäeva noored mõtlevad rohkem majanduslikult. Kui Sul ei ole head haridust ja karjääri ning oma kodu, siis paratamatult ei mõtle enamik noortest selle peale, et võiks nüüd hakata lapsi saama. Enne on vaja ikka oma elu rööbastele saada, et Sa saaksid lapsele pakkuda hea kasvukeskkonna ning võimalused.

Kui palju on meie hulgas neid 20aastaseid, kes on tegelikult ka valmis ema-ja isarolli astuma? Julgen väita, et vähe. Ideaalis peavad vanemad ikka nii vaimselt kui füüsiliselt selleks elumuutuseks valmis olema, sest vastasel juhul on kannatajaks laps. Kuidas? Kui lapsevanem on väheste elukogemustega, siis kui hea pagasi ta suudab lapsele eluteele kaasa anda? Kui hästi suudab ta last mõista? Kui palju oskab ta märgata lapse vajadusi, kui ta ehk ei tunne veel endagi vajadusi?

Meie hulgas on loomulikult ka neid, kes sünnitavad nooremas eas. Kahjuks mitmeid neist naistest lõpetavad lõpuks üksikvanemana. Ma arvan, et iga noor naine teab vähemalt üht sellist juhtumit oma tutvusringkonnas. Kas nad jäävad lõpuni üksikemaks? Loomulikult mitte, aga kui palju on neid noori mehi, kes suudavad teise mehe last kui enda oma kasvatada?

Konservatiivsete vaadetega poliitikud armastavad rääkida, et naised ei taha enam noores eas sünnitada ja seda on vaja muuta. Jääb mulje, et viga on justkui naistes, aga lapse saavad ikka 2 vanemat, mitte üks ning ma julgen väita, et naised saavad emotsionaalselt, vaimselt ja füüsiliselt ikka tunduvalt kiiremini küpsemaks kui mehed.

Ma olen paraku ülivähe kohanud 20aastaseid mehi, kes on valmis isaks saama. 25aastaste meeste seas on see protsent juba kõrgem ja 30aastased on üldiselt juba valmis. Mündil on alati kaks poolt. Meeles on vaja pidada ka seda, et isa ei ole see, kes lapse teeb, vaid hiljem ikka ka kasvatab ning on lapse jaoks olemas. Ühiskonnana vajame me rohkem terveid ja teineteist armastavaid perekondi, kus kasvavad välja vaimselt tugevad lapsed, kes oskavad samu väärtusi taas oma lastele edasi enda. Hulgaliselt katkiseid hingi toota ei ole suures plaanis lihtsalt jätkusuutlik ning läheb tulevikus ka riigile kordades kallimaks maksma.

Nüüd me jõuame nende noorte peredeni, kes tahavad väga lapsi saada. Mõlemad vanemad on selleks valmis, aga keda ei tule, on laps. Ma tean paari, kes proovisid last saada üle 4 aasta. Käidi läbi ikka korralik kadalipp  – viljakusravi, kunstlik viljastamine jne. Tulemus ikka null. Kusjuures ei möödunud ühte korda ka kui vanemate või vanavanemate juurde külaskäik ei lõppenud kurikuulsa küsimusega, aga millal te siis lapsi planeerima hakkate? Võite ise arvata, kui halvasti noorpaar end tundis, sest nad juba aastaid proovisid.

Mis siis edasi sai? Kahjuks see paar pole tänase päevani lapsi saanud. Lõpuks räägiti oma lähedastele lihtsalt olukord ära, mida nad kõik need aastad on üle elanud. Vähemalt on nad endiselt koos. Tean ka paari, kus selgus, et probleem, miks lapsi ei saada on naises ning mees, kellega oldi juba 10 aastat koos elatud, jättis naise päeva pealt maha.

Kahjuks on ka neid, kes lükkavad lapse saamist edasi nii kaua, et ühel hetkel pole rasedaks jäämine enam võimalik. See on ainus koht, kus ma näen, et mingisugused riiklikud kampaaniad tasuksid end ära. Kus räägitaks rohkem, kui suur on tõenäosus rasestuda 38aastaselt või veel hiljem.

Vaatasin eelmisel aastal Urmas Eero Liivi portreedokumentaali “Marju. Südame kutse”, kus lauljanna Marju Länik tunnistas, et ta lükkas lavakarjääri tõttu laste saamist pidevalt edasi kuniks see polnud enam bioloogiliselt võimalik. Seda kahetseb naine tänini, sest tunnistab, et temast oleks saanud hea ema. Ütlen ausalt, et seda ülestunnistust oli nii kurb vaadata. See oleks nagu olnud ühe elamata elu lugu.

Lõpetuseks, lapsed on meie tulevik, aga iga pere peab tunnetama, millal ta on valmis seda suurt elumuutust ette võtma. Iga lapsevanem loob oma lapse tuleviku, mida teadlikumalt me seda vastutust kanname, seda parem on ühiskond, milles meie lapsed elama hakkavad. Ühiskonnana vajame me vaimselt tugevaid ja terveid täiskasvanuid, keda suudavad luua perekonnad, kes on valmis lapsi saama ning on loonud armastusväärse kasvukeskkonna. Loomulikult ei tohiks laste saamist liiga kaua edasi lükata, sest hiljaks jäämise kahetsusega ei taha meist keegi elada. Kahjuks on elu mõnikord ebaõiglane ning pered, kes väga soovivad last, bioloogiliste iseärasuste tõttu järglast lihtsalt ei saa.

Kui tahad luua paremat tulevikku, siis alusta iseendast. Ole mõistev. Ole hooliv. Kasvata oma lapsi kaasinimeste suhtes sama mõistvaks ja empaatiliseks. Niiviisi saad Sa luua parema tuleviku ka oma lastele.