Kui palju tead Sina oma sugulastest? Kas Sa tead, kust Sa tegelikult põlvned? Tänapäeval tuntakse selle vastu järjest enam huvi, kuid vähesed teavad veel päris oma suguvõsa lugu. Seetõttu ongi tavaline, et suguvõsa uurimist alustades selgub, et Sul on lähedasi veresugulasi, kellest Sul endal polnud õrna aimugi. Kuidas on see võimalik, et isegi lähedased veresugulased võivad tänaval teineteisest mööduda kui võõrad? Lihtsalt mingil hetkel on suhtlused jäänud harvemaks, kuni üldse unustuste hõlma vajunud. Miks? Inimeste elutempod on kiired. Lisaks sellele on meid laastanud sõjad, mis on sugulasi pillutanud laiali mööda maailma ning samuti sugulussidemete katkemisele kaasa aidanud. Kõike seda arvesse võttes, miks on üldse oluline teada, kust Sa põlvned? Mis siis, kui Sind ei huvitagi sugulastega suhtlemine? Mida annab Sulle sugupuu uurimine?
Kunagi üks sugulane ütles mulle peale meie suguvõsa kokkutulekut, et tal on suguseltsi kokkusaamise üle nii hea meel, sest vanemas eas oskab inimene seda hinnata. Ta selgitas, et see, kust Sa oled põlvnenud on väga oluline, aga noored seda ei mõista. Mina muidugi temaga ei nõustunud. Ma olin küll noor, aga jagasin seda rõõmu samaväärselt. Tõsi, ma ei pidanud kõige olulisemaks uute sugulastega tutvumist, vaid meie suguvõsa lugu. Kuidas olid meie esivanemad kokku saanud? Milliste katsumustega pidid nad rinda pistma? Millised olid nende iseloomud? Mis valmistas neile rõõmu? Millised olid nende unistused ja soovid? Milles nad olid andekad?
Miks mulle meeldib tutvuda esivanemate lugudega? Nende kaudu on meil, kui järeltulijatel võimalik mõista paremini ennast, oma andeid ning näha negatiivseid mustreid, mis korduvad põlvest põlve, kuid langetades otsuseid teadlikult – on neid võimalik muuta. Millised need mustrid olla võivad? Need võivad olla väga erinevad – halbade kaaslastega suhete loomine (alkohoolikud, vägivaldsed – vaimselt, emotsionaalselt, füüsiliselt jms); lapse isaduse mitte omaks võtmine; lapse hülgamine; üleolevus, mille taga varjab end madal enesehinnang; vähemuste välja tõrjumine suguvõsast; pidev enesetõestamise vajadus; perfektsionism; viha mingi rahvuse vastu; pidev teiste meele järgi elamine; arglikkus jms.
Igasuguseid selliseid mustreid on mul olnud oskus märgata juba väikesest peale. Sealt ehk pärineb ka mu huvi isiksusepsühholoogia vastu. Mind on alati paelunud, miks inimesed teatud viisil käituvad? Miks tehakse enda jaoks kahjulikke valikuid jms? Mul oli ja on soov inimesi paremini mõista. Seepärast armastan ma ka inimeste lugusid, sest need räägivad rohkem, kui pealtnäha arvatakse.
Toon näite, tean suguvõsasid, kus mitmendat põlve kasvatavad isad üksi oma lapsi. Teisalt tean, ka vastupidiseid näiteid, kus seda teevad emad ja mitu põlve järjest. Kindlasti on lugejate hulgas neid, kes ütlevad, et see on lihtsalt kokkusattumus, saatus või lausa needus. Mina sellesse ei usu. Need on olnud teadlikud valikud. Kui lood suhte kaaslasega, kes Sind hülgab, siis see on teadlik valik. Märgid, et kaaslane ei soovi lapsi või pikaajalist suhet Sinuga, on õhus ikka tunduvalt varem, enne kui hülgamine aset leiab.
Tõsi, Sa ei saa teada, et Su abikaasa noorelt haigestub ja sureb. Sa ütled, et kaaslase haigestumise/õnnetusjuhtumi korral oma lapsed ja armastatu hüljata oleks ju mõeldamatu, mis valikuid siis sellel inimesel üldse on? Olen Sinuga nõus. Siin me jõuamegi selle suguvõsa loo juurde. Kui meie näite puhul kaotas vaarisa oma naise ja kasvatas lapsed üksi üles, kuid sealjuures ei saanud ta kunagi oma naise surmast üle, sest ta ei tegelenud leina ja valuga, vaid peitis pea liiva alla.
Mida õpetas vaarisa nüüd enda pojale? Tundeid tunda ei ole okei. Tundeid peab alla suruma. Mees peab kõigega hakkama saama. Mees peab olema alati tugev. Naised võivad põhjustada valu jms. Sel põhjusel kordabki tema poeg sama mustrit. Võibolla natuke teisel kujul, aga siiski muster jääb samaks. Lapsed kasvatab üles mees – ÜKSI. Kusjuures neid teadmisi antakse põlvest põlve edasi, kas teadlikult või alateadlikult. Kas seda mustrit on võimalik murda? Loomulikult, kui probleemidele otsa vaadata ning neid lahendada, siis see muster murdub.
Kuidas ikkagi aru saada, et tegemist võib olla suguvõsa mustriga? Kui Sa näiteks vaevled täna samade tunnete/probleemide/murede küüsis, millega maadlesid ka Su esivanemad, siis järelikult on tegu mustriga, mida esivanemad ei osanud lahendada ja kandsid põlvest põlve edasi.
Kuidas mustrid tekivad? Need on kasvatuse, vanemate/vanavanemate eeskuju, keskkonna ja valikute tulemus, mida alateadlikult kantakse põlvest põlve edasi. Mitte keegi ei soovi oma järeltulijatele negatiivseid mustreid edasi anda, aga kui teadlikult probleeme ei lahendata, siis mustrid liiguvad ikka edasi. Soovime me seda või mitte. Võibolla oled isegi kuulnud mõne oma sugulase suust, et tema ei taha oma isa/ema/vanaema/vanaisa sarnaseks muutuda ja samu vigu teha.
Oled tähele pannud, mis on juhtunud? Vanusega on nad ikka käitumiselt sarnasemaks muutunud sellele lähedasele, kelle moodi nad olla ei soovi ning paradoksaalselt ikka samu vigu korranud. Miks? Sest nad pole sellega teadlikult tegelenud. Nad pole murdnud enda alateadvuses olevaid mustreid/müüte, mida on väiksena omandanud oma vanematelt või vanavanematelt. Seetõttu usungi, et iga suguvõsa uurimise olulisem osa on esivanemate lood.
Loomulikult on tore tutvuda ka uute sugulastega, aga uutest sugulashingetest oluliselt rohkem suudab Sind Su eluteel edasi viia Su põlvnemise lugu. See aitab Sul teha paremaid ja teadlikumaid valikuid, et muuta ning murda aegunud mustreid, mis kedagi enam ammu ei teeni. Ka aitab see Sul paremini mõista nii iseennast kui oma vanemaid/vanavanemaid ja esivanemaid üldiselt. Nemad olid need, kes andsid siin elus oma parima selleks, et Sina saaksid anda suurema kogemuste pagasiga oma parima.
Lõpetuseks, Juhan Liiv on öelnud: „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.“