Mulle on viimasel ajal jagatud palju lugusid noorte naiste poolt, kelle elukaaslased kannatavad erinevate sõltuvuste käes. Olgu selleks siis alkohol, narkootikumid, kasiino – sellel polegi tähtsust. Mis neid naisi ühendab? Keeruline suhe. Palju pisaraid, masendust, muret ja lootus, et kaaslane ühel päeval ikka muutub, kui nad on toeks ja aitavad. Usk, et armastus on võti, mis muudab kõik halva heaks. Mitte kohe, aga ühel päeval. Kindlasti. Eks? Need naised elavad täielikult oma kaaslase sõltuvuse taktikepi all. Mida see tähendab? Nad on tagaplaanile pannud oma elu, unistused ja rõõmud. Nende ainus eesmärk on päästa oma elukaaslast. Kas sõltlasega suhtel on tulevikku? Kuidas jääda sõltlasega suhtes iseendaks?
Kõrvaltseisjana on alati lihtne mõelda, mis neil naistel viga on, kes sellise suhtega lepivad? On neidki, kes mõtlevad, et küllap on need naised isegi sama sõltuvuse küüsis, kuid enamikul juhtudel see nii pole. Otse vastupidi, nad on pigem täielikud vastandid oma kaasale. Nad sõna otseses mõttes tahavad oma elukaaslast päästa. Kusjuures vale on ka arusaam, et alkohoolikud/narkomaanid/kasiinosõltlased elavad oma kaasadega kuskil punkrites. Need on pigem äärmuslikud näited. Pealtnäha ei pruugi sõltuvuse käes vaevlev inimene erineda Sinust ega minust.
Me ei tea, mis kellelgi koduseinte vahel toimub. Samuti ei pruugi sõltuvuse käes vaevleva inimese lähedasedki sellest aru saada. Sa imestad, kuidas on see võimalik? Alati on neid lähedasi, kes ei taha tunnistada probleemi, sest sellega ei osata hakkama saada. Elukaaslased seevastu aitavad omalt pooltki varjamisele kaasa, sest endalgi on häbi, kuigi ei peaks olema, sest igaüks vastutab ise enda elu ja valikute eest. Kes kõige rohkem kannatavad? Sõltlasega suhtes olevad naised vastavad siin kõik ühest suust, et sõltuvuse käes vaevlev inimene loomulikult. Paraku ei pruugi sõltlane seda vaadet jagada, sest ta ei näe endas probleemi. Seega kõige rohkem kannatavad need naised ise koos lastega, kui paaril juhtub ka lapsi olema.
Sa imestad, miks need naised on üldse endale sellise kaasa valinud? Kas nad alguses ei saanud aru, et mehel on sõltuvusprobleemid? Lugude põhjal, mida mulle on jagatud, saan öelda, et osad said, aga teised avastasid karmi tõe alles kooselus. Miks need naised, kes probleemi nägid, otsustasid ikka selle mehega suhte luua? Küllap olid nad liiga idealistlikud. Küll suur armastus neid noormehi muudab ning nemadki annavad omalt poolt panuse. Kahjuks, nii karm kui see ka pole – muutus peab tulema inimese enda seest, mitte keegi teine ei saa kedagi muuta.
Teisalt leidsid need naised ka osavalt vabandusi. Noored ikka ju tarbivad rohkelt alkoholi. Noored mehed ikka võivad narkootikume peol tarbida. Ühel hetkel hakkas lihtsalt pidupäevi liiga tihti olema, kuni polnud vajalik enam üldse pidupäeva, kõlbas ka tavaline argipäev. Vale on arusaam, et noorte meeste puhul on normaalne liigne alkoholi või narkootikumide tarvitamine, sest tarbimine hakkab ea suurenedes vähenema. Mis Sa arvad, mismoodi sõltuvus välja areneb?
Kui ma töötasin sotsiaalvaldkonnas õnnestus mul töötada mitme sõltuvuse käes vaevlema inimesega. Neist üks oli 19aastane alkohoolikust noormees. Loogiliselt võiks mõelda, et liiga noor mees, et sõltuvuse käes vaevelda? Nagu isegi näed ei sõltu sõltuvus vanusest. Kui näed naisena, et mees kellele oled silma peale visanud, kipub alkoholiga liialdama, siis ära arva, et see suhtes olles muutub paremaks. Mulle jagatud naiste lood näitavad, et kui liigtarbimine üldse kuskile suunas liigub, siis ainult rohkem allamäge kuni ka ise kõlgud sõltlase kaaslasena kuristiku äärel.
Mis see tähendab, et Sa muutud ka ise liigtarbijaks? Ei, see tähendab, et Sa kaotad enda ja oma eesmärgid ära ning elad õnnetut elu sõltuvuse käes vaevleva inimesega, kes ei paku Sulle kunagi normaalset ja armastavat paarisuhet, sest ta on iseendaga piisavalt hädas, aga ta ei otsi abi, kuna tal ei ole tegelikult soovi muutuda.
Kas sõltlasega suhtel on tulevikku? Täpselt seda küsimust on küsinud mu käest kõik naised, kes mulle oma lugusid on jaganud. Ma ei taha kuidagi kellegi unistusi purustada, aga tegelikult on see ikka väga vähe tõenäoline. Normaalne paarisuhe saab tekkida ja sellel on tulevikku ainult juhul, kui sõltuvuse käes vaevlev inimene on ise valmis muutuma. Otsima abi ning liikuma sõltuvusvaba elu suunas. Vastasel juhul on naiivne muutuseid oodata.
Sa elad lihtsalt õnnetus ja hirmunud oravarattas, kus kunagi ei tea, kas Su kaaslane on töölt koju tulles ikka lastele süüa teinud või hoopis ennast selle raha eest täis joonud. Kas Su kaaslane on koju tulles purjus või narkouimas? Kas Su nimele on võetud kiirlaene, et kaaslane saaks minna kasiinosse mängima või osta uue doosi narkootikume? Kas kaaslane on majalaenu ära maksnud või kogu oma palga kulutanud sõltuvusele? Neid näiteid võiks siia lõputult tuua. Kas see on see elu, millest Sa oled unistanud? Ma ei usu, sest Sa väärid paremat. Näe seda ka ise.
Kuidas panna sõltlast mõistma, et ta peab oma sõltuvusest loobuma? Ka seda küsimust on need naised mu käest küsinud. Sõltuvuse käes vaevlev inimene peab ise tahtma muutuda. Teised inimesed ei saa kuidagi teda mõistma panna, et ta peab sõltuvusest loobuma, sest sellel poleks pikaajalisi tulemusi. Muutuse soov peab tulema inimese enda seest. Üks naine küsis mu käest, aga kui ma sean talle ultimaatumi – kas, mina ja meie suhe või tema sõltuvus? Selline valik teeb haiget ainult sõltuvuse käes vaevleva inimese kaaslasele, sest sõltuvus on haigus ning paraku ei valita suhet. Isegi kui algselt selle kasuks otsustatakse, siis ei jää see muutus kestma. Seda tean paraku oma varasematest töökogemustest. Suhtes sõltlasega ei tasu olla idealistlik.
Kuhu jääb siis armastus? Suhe sõltlasega ei ole paraku kahe võrdväärse partneri vaheline suhe. Sõltuvuses inimene ei suuda kunagi pakkuda vastaspoolele armastust, mida teinepool vajab. Eluterve paarisuhe saab tekkida ainult kahe võrdväärse partneri vahel, kus andmise ja saamise tasakaal on paigas. Nii karm, kui see ka ei tundu, on teinekord suurim armastus hoopis see, kui lased oma kaaslase vabaks. Nagu öeldakse, pigem õudne lõpp kui lõputu õudus.
Lõpetuseks, üks vanemas eas naisterahvas, kes aastaid tagasi oma alkohoolikust elukaaslase raske kaasuva haiguse tõttu kaotas, teatas aasta peale kaaslase kaotust: „Ma poleks elus uskunud, et ma suudan veel vanaduspäevil tunda õnne ja rahulolu. Ma enam ei mäletanud, mida need sõnadki tähendavad. Ma olin ikka noor ja rumal, loobusin oma elust, seadsin kaaslase päästmise oma ülesandeks ega saanud arugi, kui palju ma tegelikult ohverdasin. Alles nüüd ma näen elu tema tõelistes värvides.“