Täna tahan ma teile jagada üht uskumatut armastuslugu. Eelkõige selleks, et anda lootust nendele, kes on selle mingil põhjusel kaotanud. Uskuge, elu on täis meeldivaid ja ootamatuid üllatusi. Viimasesse on muidugi väga raske uskuda neil hetkedel, kui oled armastuses pettunud ja haiget saanud. Mis siis, kui oled enda arvates leidnud oma ellu selle Õige, aga teinepool ei tundu samamoodi arvavat? Rõhk sõnal – tundub. Täpselt sellise kadalipu läbis ka meie loo peategelane, keda nimetame selguse huvides Riinaks.
Riina armastuslugu sai alguse 20 aastat tagasi, kui ta oli põhikooli viimases klassis. Ühel päeval tutvus ta ühiste tuttavate kaudu ühe noormehega, keda nimetame selguse huvides Siimuks. Naine meenutab tänagi, heldimus hinges, nende esimest kohtumist. Riinale meeldis see, et Siim ei olnud selline nagu teised temaealised, kuigi noormees oli vaid aasta temast vanem. Poisil olid eesmärgid kindlalt paigas, kuhu ta soovis elus liikuda. Lisaks sellele oli temaga lõbus ning näis, et noored nägid ka maailma sarnaselt ja klappisid iseloomult. Nii nad jäidki tol päeval tundideks rääkima, kuni noormees Riina viisakalt koju saatis. Omavahel vahetati numbreid ning naise sõnul olid nad peale seda lahutamatud.
Edasi suheldes, selgus, et neil on ka ühised huvid ja isegi hobid on sarnased. Seega ei tundunud üldse imelikuna, et nad veetsidki peaaegu iga vaba momendi koos. Kas nad olid teineteisesse armunud? Tagantjärgi ei salga Riina, et tal olid poisi vastu tunded, aga Siimul ei tundunud neid olevat. Seetõttu olidki nad olnud lihtsalt sõbrad. Riina sõnul noormees küll kallistas teda iga kord, kui nad kohtusid, kuid sellest ei osanud ta küll midagi välja lugeda.
Aeg möödus ning Siim ja Riina olid sõbrad olnud juba paar aastat. Kui sõprusringkonnas olevat neid kutsutud naljaga pooleks turteltuvideks, siis tegelikkuses olid nad naise sõnul endiselt sõbrad. Võibolla aja jooksul oli Siim püüdnud leida rohkem põhjuseid, miks neiut kallistada, aga seda oskavat Riina öelda tagantjärgi tarkusena.
Mis siis juhtus? Ühel päeval teatas Siim Riinale, et too on tema number üks usaldusisik ja tal on nii hea meel, et nad kohtusid. Naise sõnul olid tal tol hetkel liblikad rohkem kõhus, kui ei iial varem, sest ta tõesti uskus, et nüüd noormees lõpuks tunnistab, et ka temal on Riina vastu tunded.
Mis tegelikult juhtus? Siim tunnistas Riinale, et ta on kuu aega juba kohtunud ühe neiuga, keda kohtas ülikooli sisseastumiseksamitel ja tahab nüüd teda oma parimale sõbrannale tutvustada… Riina süda oli murtud. Ta ei suutnud uskuda, et ta oligi Siimu jaoks lihtsalt parim sõbranna ja muud mitte midagi. Tema sõnul oli ta pannud end uskuma, et noormees on lihtsalt uje. Enda sõnul tahtis ta lihtsalt nutta, aga noormehe nähes manas naeratuse suule ning teatas, et on rõõmuga valmis tema tulevase pruudiga kohtuma.
Kas ta tõesti sai Siimu silmarõõmuga kokku? Jah, kuid arusaadavatel põhjustel ei soovinud ta noormehega enam nii tihedalt kontakteeruda. Siim püüdis sellele põhjuseid leida ja Riinaga isegi vestelda. Ühe sellise vestluse käigus olevat Riina lihtsalt öelnud, et ega Siim ometi arva, et on ainus, kellel keegi tekkinud on? Riina sõnul oli tal tõesti üks noormees, kellega ta aeg-ajalt väljas käis, sest ta leidis, et nii on lihtsam üle saada valust, mida Siim oli talle tegelikult põhjustanud.
Kui ma küsisin, miks ta oma tundeid noormehele ei tunnistanud? Vastas Riina, et ta ei pidanud väga sobilikuks seda teha, kui Siimul oli juba keegi teine ja teisalt oli ta ka sellel arvamusel, et kui Siim oleks tema vastu midagi tundnud, siis küllap poleks seda teist neiut tekkinudki. Seda enam tuli noormehe negatiivne reageering Riinale ootamatult. Noormees ei soovinud naisele õnne silmarõõmu tekkimisel, vaid tõmbas naise sõnul suure tüli üles, mida mugavalt põhjendas sellega, et tema hoolivat neiu käekäigust ja tahtvat talle sõbrana parimat. Riina sõnul polnud ta kunagi selle aja jooksul Siimu sellisena näinud. Ühel hetkel ta olevat lihtsalt pettununa minema jalutanud ning polevat isegi neiu kõnedele enam vastanud.
Mis sai edasi? Riina oli ilmselgelt kurb ja löödud, aga aja möödudes arvas, et ongi parem, kui nad distantsi hoiavad, sest nii on talle lihtsam. Kuigi Siim võttis veel temaga ühendust ja vabandas oma käitumise pärast jäi neiu noormehega suhtlemisel tagasihoidlikuks. Aja möödudes jäi nende suhtlus järjest väiksemaks kuni lõppes sootuks.
Tundub, et oma nooruse tõttu ei saanud ei Riina ega Siim aru, et tegelikult olid neil mõlemal teineteise vastu tunded, aga kummalgi polnud julgust oma tundeid teineteisele tunnistada. Kui inimesed pole tõesti kokku määratud, siis tavaliselt siinkohal need lood lõpevadki. Igaüks leiab oma õnne kellegi teisega, aga Riina ja Siimuga nii ei juhtunud.
Riina läks keskkooli lõppedes õppima välismaale. Tal oli käsil ülikooli viimane aasta. Siimuga polnud ta suhelnud juba 2,5 aastat. Tegelikult tunnistas naine, et olenemata teises riigis õppimisest ja aastate möödumisest – ei olnud ta Siimu unustanud. Seda suurem oli naise üllatus, kui ühel päeval ülikoolist koju jalutades, ta kuulis oma nime hüüdvat teiselpool tänavat. See hääl oli naisele tuttav. Riina sõnul oli ta seisma jäänud ja kogu ta keha oli hakanud värisema, sest ta ei suutnud seda uskuda. See oli Siim, kes mõne hetke pärast seisiski tema kõrval, naeratas ja kallistas Riina sõnul teda nii nagu ei tahaks ta enam kunagi teda oma haardest vabastada. Riina oli ilmselgelt õnnetipul.
Kuidas oli Siim sattunud võõrasse riiki ja just sellel momendil mööda jalutama, kui Riina koju jalutas? Kas ta võttis ühendust Riina sõbrannade või perega? Tegelikult mitte. Siin kehtibki see ütles, kui kaks inimest on kokku loodud, siis küll elu ise asjad paika sätib. Nimelt oli Siim tulnud nädalaks puhkusereisile koos sõpradega just tollesse riiki ja linna, kus Riina õppis. Kui see pole elu vahele sekkumine, siis mis veel on? Peale nende kahe taaskohtumist ei ole naise sõnul neid enam miski lahutanud. Tänaseks on nad abielus ning õnnelikult kahe lapse vanemad. Riina sõnul armub ta oma mehesse tänase päevani üha uuesti ning peab absurdseks lugusid, kus räägitakse, et pikaajaline suhe on rutiinne ja igav. Siinkohal olen minagi Riinaga nõus, kui kokku saavad õiged inimesed, siis ei ole kunagi igav, vaid terve elu ongi üks suur seiklus, mida üheskoos nautida.
Lõpetuseks, Victor Hugo on öelnud targa mõtte: „Armastuse esimene tunnus: meeste argus, naiste julgus.“ Mõnikord muidugi ei ole need naised ka midagi nii julged, kui võiks arvata nagu oli näha meie loost. Seega üldkokkuvõttes, kui Sa kedagi armastad või keegi Sulle meeldib, siis ole nii julge ja ütle see välja, sest Sul pole midagi kaotada. Armastus on ilus, võimas ja puhas tunne.