Ma arvan, et te kõik olete kuulnud ütlust: „Kui Sa kedagi armastad, lase ta vabaks. Kui ta tagasi tuleb, on ta igavesti Sinu. Kui ei tule, pole ta kunagi Sinu oma olnudki…“. Reaalsuses suudavad vähesed vabaks lasta inimest, keda nad armastavad, sest miskipärast kardetakse armastatut kaotada. Viimasega kaasneks haiget saamine ja kaotusvalu. Samas olete te mõelnud sellele, kui paljud meie hulgast on üldse nn head kaotajad? Või teisalt, kas võiduks saab nimetada seda, kui hoiad enda kõrval inimest, kelle süda ei kuulu Sulle? Kas viimane on õnn või hoopis illusioon ja õnnetus?
Tõsise suhte puhul ei taha keegi meist osutuda kaotajaks. Ka need mitte, kes end tavaliselt nn heaks kaotajaks peavad. Viimase all pean silmas seda, et inimene suudab säilitada tolles olukorras nn sisemise rahu ja võtab seda kogemusena, mitte põrumisena. Tõsises suhtes / abielus lasta vabaks inimene, keda armastad on eranditult üks raskemaid ülesandeid, sest alati jääb võimalus, et oled oma aega investeerinud täiesti vale inimese peale, kuid hoida enda kõrval naist/meest, kelle süda näib tuksuvat kellegi teise jaoks – on õnnetus eelkõige meile endale kui ka vastaspoolele. Suhet, kus puudub kirg, spontaansus, rõõm teineteise olemasolust, austus ja üksteise hoidmine – pole lihtsalt mõtet hoida. Kui vastaspool on segaduses, siis ongi parim võimalik moodus armastatu vabaks lasta, sest kui ta on Sinu oma, siis tuleb ta nagunii tagasi. Vähe usku?
Toon ühe näite. Mees ja naine olid abielus olnud kuus aastat. Ühel päeval sai naine ootamatult teada, et mees oli teda paar kuud tagasi petnud. Naise jaoks oli see ilmselgelt suur löök, sest ta oli oma meest usaldanud. Mehe sõnul juhtus kõik nn nõrkus hetkel ja oli ühekordne. Naine pika mõtlemise järel otsustas mehele andestada ja proovida suhet lappida. Möödus pool aastat. Mees nägi abielu säilimise nimel tõesti vaeva. Naine küll märkas seda, kuid tema sõnul jäi teda too petmine ikka piinama. Kuna paar ei kasutanud ka nõustaja abi, vaid probleemiga otsustati isekeskis hakkama saada, siis leidis naine, et suudab mehele tõeliselt andestada vaid juhul kui nad nn on tasa ehk ta otsustas ka oma meest petta. Kahjuks valis ta selleks mehe, kes oli temast ammu huvitatud olnud ning naise poolt ei olnud petmine ühekordne. Ta leidis armukese ning kõige tipuks ta armus temasse ning sattus segadusse, sest ei teadnud enam, millist suhet jätkata. Lõpuks sai abikaasa ta kõrvalsuhtest teada. Arusaadavalt oli mees oma kaasas pettunud ja vihane, kuid ta armastas oma naist kõigest hoolimata. Lisaks sellele ei soovinud mees oma abielu nn prügikasti visata. Seega ta tegi naisele ettepaneku teha suhtes kaheks kuuks paus, kuna naine ei teadnud, mida ta tahab ega suutnud otsustada. Lepiti kokku koht ja kuupäev, millal kohtutakse kahe kuu pärast, et otsustada, mis nende abielust edasi saab. Tagantjärgi väitsid mõlemad, et olid tol momendil väga nukrad, aga see oli ainuõige samm. Siit võitegi järeldada, et naine oli mehe pakkumisega nõus. Möödus vaevalt kuu aega kui armuke kaotas naise vastu igasuguse huvi, sest ta oli nüüd kättesaadav. Teisalt naine hakkas lahku kolimisest alates iga päevaga aina rohkem puudust tundma oma abikaasast. Seega mööduski viis nädalat ning naine otsustas oma abikaasaga uuesti ühendust võtta. Saadi kokku ning hakati oma abielu taastama. Seekord siis juba nõustaja abiga. Tänaseks elab too paar õnnelikult teineteisega koos.
Seega tekib küsimus, kas suures plaanis on üldse armukadedusel mõte? Tegelikult ju ei ole, kui me saame kaotada ainult seda, mis ei kuulu meile. Järelikult meil ei ole vaja vägisi hoida seda, mis meile ei kuulu ja selle nimel vaeva näha, vaid lasta asjadel kulgeda omas suunas. Me kõik väärime enda kõrvale inimest, kelle arvates me oleme maailma parimad ning kes ka läbi raskuste suudab meie juurde jääda. Ega ilma asjata ei öelda, et kui inimesed ikka on kokku loodud, siis ei saa neid keegi lahutada. Nad on koos nii heas kui halvas, nii haiguses kui tervises, nii rikkuses kui vaesuses. Ja nii ongi.