Ühel päeval mu üheksaaastane sugulane tuli minu juurde mureliku näoga ja küsis: „Liise, miks tänapäeval nii paljud eestlased välismaal töötavad?“ Ta küsimus lõi mu esimese hooga sõnatuks, sest tegelikult ma ei olnud selle peale kunagi väga mõelnud ja kui laps vaevab pead ühe meie ühiskonna päevakajalisema teema üle, siis tuleb talle ometigi vastused anda. Nimelt oli tal tekkinud lausa arvamus, et neile inimestele ei meeldi Eestis, muidu nad ju ei läheks mujale riiki tööle. Viimase uskumuse lükkasin edukalt ümber ja püüdsin talle selgitada, et Eestis saab tööl käimise eest vähem raha kui näiteks Soomes, Rootsis, Norras. Peamiselt sel põhjusel inimesed välismaale tööle lähevadki, et oma eluga paremini toime tulla. Paljud leiavad, et Eestis seda võimalik saavutada ei ole. Sugulane küll sai sellest aru, kuid pidas seda mõtlemist vääraks. Nii me oma arutlemisega jõudsimegi inimloomuse põhiaspektini ehk alati on seal hea, kus meid ei ole. Tegelikkuses kui hea elu on välismaal töötaval inimesel, kelle pere/sõbrad on Eestis?
Ka mu enda tutvusringkonnas ja sõprade hulgas on olnud neid inimesi, kes mingil ajaperioodil oma elus on välismaal töötanud. Mõni töötab siiani, mistõttu olen kursis nende eluga väljaspool seda roosamannat, mida nad suure hurraaga siin Eestis näiteks oma vanematele ja sugulastele räägivad. Ütleme nii, et reaalsuses ei ole see elu teises riigis mitte mingi mee lakkumine.
Toon ühe konkreetse näite. Noormehele pakuti peale keskkooli lõppu sõbra tuttava poolt välismaale tööd. Kuna ta ei mõelnud ka kohe ülikooli minna, siis otsustas selle pakkumise vastu võtta. Näeb maailma, saab rohkem raha. Aasta pärast oli ta harjunud juba suure sissetulekuga, Eesti palganumbrid ajasid talle täielikult naeru peale ning ta isegi ei kaalunud Eestisse naasmist, sest talle sobis laiav elustiil, mida ta sai elada selle üürikese aja, kui kodumaal viibis. Ta sai lubada endale praktiliselt kõike, millest Eestis töötavad/õppivad noored võisid ainult unistada. Kuna tal polnud veel leidnud ka oma teistpoolt, siis otsus välismaal töötamist jätkata tuli tema jaoks eriti lihtsalt. Kahe aasta pärast tutvus ta Eestis oleku ajal ühe neiuga, kellega hiljem suhe loodi. Tol hetkel avanesid noormehe silmad. Ta oleks tahtnud Eestis töötada, et veeta aega oma kaasaga, kuid ta ei osanud enam. Ta justkui ei kuulunud enam kuhugi. Kaaslasega tekkisid sellest tülid, sest olgem ausad ega kaugsuhe ei ole kõige kergem suhtetüüp. Igal juhul tolle naise sõber pakkus ühel hetkel noormehele tööd Eestisse. Palk oleks Eesti mõttes olnud väga hea, küll aga polnud see seda välismaa sissetulekutega võrreldes. Mees keeldus pakkumisest ja on siililegi selge, et naisele see ei meeldinud. Noormees seda sammu tehes teadvustas endale, et võib tolle suhte rikkuda, kuid endal sõnul oli nagu lõksu jäänud rott. Tal oli Eestis kõik olemas, kuid miskipärast ei tundnud ta end siin enam nii hästi. Välismaal sisuliselt polnud tal midagi peale töö ning ka seal ei tundnud ta kuuluvustunnet. Ta oligi jäänud lõksu, kus ta ei osanud enam välja tulla. Kas see palk, mis teda teisel aastal seal riigis töö jätkamiseks innustust andis, oli tolles olukorras üldse midagi enam väärt? Ei olnud.
Ma tean selliseid näiteid veel, kus suhted purunevad, sest üks osapool ei suuda koguaeg üksi kahe eest rabada. Seda eriti juhul kui on peres ka lapsed ning naisel on vaja kõigega ÜKSI hakkama saada. Jah, tehnoloogia on arenenud, mis aitab kindlasti palju, aga elu see lihtsamaks ei tee paraku. Ma tean inimesi, kellele selline elukorraldus sobib, kahjuks enamustele ei sobi. Välismaal töötamine toimib siis, kui elatakse perega koos välisriigis või kui see on ajutine. Vastasel juhul aeg pikk või lühike see kurnab suhet. Lõhub inimest, kes välisriigis higipales töötab suurte summade pärast, elab kommuunis selle asemel, et elu nautida ja oma lähedastega koos olla. Kas tõesti raha on rohkem väärt kui kallid inimesed Su ümber?
Tänasel päeval on naiivne mõelda, et rohi on rohelisem naabrihoovis. Jah, ehk esmapilgul see tõesti nii näib, aga võibolla on naabrimees oma muru kastnud ja seepärast on tema rohi praegu rohelisem. Seega kui Sina oma muru kastma hakkad on ka Sinu muru rohelisem ja siis pole ju vaja pageda enam naabrihoovi, et sealset muru imetleda. Ma võin öelda seda, et rohi on igal pool roheline, sest kõik algab inimesest endast. Ei ole vaja ennast raha nimel lõhkuda ja loobuda reaalsest võimalusest elu nautida. Seda, mida Sa suudad teha naabrihoovis, suudad Sa teha ka oma hoovis.