Täna ma räägin teile ühest kohtumisest, millest mul hiljuti õnnestus osa saada suhteliselt juhuslikult. Seda muidugi juhul, kui uskuda, et juhused on olemas. Nimelt ühel õhtul rongiga koju sõites juhtusid mu kõrvale istuma kaks inimest. Üks neist oli noor üliõpilasest neiu ja teine temast vanem, eelduste kohaselt India päritolu meesterahvas. Üldiselt ma lülitan end tavaliselt ühistranspordis täiesti välja ega kuula teiste inimeste juttu. Nii oli ka seekord, kuid seda hetkeni, mil kuulsin neiu suust sõna „Mantra“. Vaimsed inimesed ja teemad on mind üsna noorest east paelunud, mistõttu jäin nende vestlust sellest hetkest alates ka kuulama.
Minu jaoks jõudis too jutuajamine kulminatsioonini sellel hetkel, kui suhtes olev neiu küsis välismaalasest meesterahva käest: „Kunagi Sa ütlesid, et ei aita igaüht, miks Sa mind aitad?“
Tolle meesterahva vastus oli järgmine: „Vaata, kui ma vaatan inimesele silma, siis ma näen, mis inimesega on tegu. Ma näen seda, mis on nende maskide taga, mida teistele näidatakse. Ma näen, millist abi too inimene vajab ning kas ta oskab sellega midagi ka peale hakata? Vahel aitadki inimest rohkem siis, kui sa üldse ei aita. Paljud inimesed on pealiskaudsed ja kardavad midagi uut. Näiteks teil Eestis ei võeta väga omaks võõrast kultuurist inimesi, veel vähem nende õpetusi. Inimesed on mugavustsoonis ning kardavad sealt väljuda. Kardetakse muutusi, uudsust, tõde, lähedust, üksindust jne. Inimesi laastavad hirmud. Ma tean, et Sinus on ka hirme ning oli ka toona. Miks ma olen Sind senini aidanud? Sinu puhul ma nägin Su silmis seda valmisolekut ja headust. Sa suudad võtta inimesi sellistena nagu nad on. Sul on oskus näha pealispinna taha, kui Sa vaid soovid. Peale selle tead Sa seda, et muuta ei saa Sa kedagi teist peale iseenda. See on suur samm edasi.“
Nende kahe vestlus jätkus, kuid mina jäin sellest hetkest mõtlema tolle mehe sõnadele, sest tegelikkuses ta ei öelnud midagi valesti. Inimesi laastavadki hirmud. Paljud inimesed ongi pealiskaudsed. Mida suuremas linnas elatakse seda pealiskaudsemad ollakse. Suhete kvaliteet kaotab sealjuures igasuguse väärtuse.
Ühel hetkel saabus minu peatus. Ma polnud teadlikult nendele kahele inimesele otsa vaadanud. Rongist väljudes vaatas too meesterahvas mulle otsa ja mõni sekund hiljem naeratas. See hetk, kui ta mulle otsa vaatas, oli päris kummaline. Tema silmis oli lihtsus, headus, siirus, aktsepteerimine ja kohe kindlasti läbinägelikkus. Toda jutuajamist kuuldes, ma ausalt öeldes kahtlesin selles, et too mees nn näeb teiste inimeste sisemust. Tundus mulle natuke utoopiline, mitte et ma kahtleks võimetega või intuitiivsete inimeste olemasolus, aga olen sedasorti inimene, kes ei usu enne, kui on ise seda kuidagi kogenud. Seega see hetk, kui too välismaalane mulle otsa vaatas, võin ma esimest korda oma elus öelda, et see inimene tõesti nägi mu sisemusse. Imelik kogemus, kus kellelegi otsa vaadates sekundite jooksul tulevad nn meelde asjad, mis on aastaid nn unustuste hõlmas olnud. Haavad, mis on teinud minust selle, kes täna olen. Haavad, mis on osa minu minevikust ja viinud mind suurepärasesse olevikku.
Kas Te olete kunagi mõelnud, et kui minevikus oleks läinud midagi teisiti, siis Te poleks ju täna seal, kus olete ega see, kes olete tänaseks päevaks saanud? Milleks on sel juhul üldse vaja haavade ja hirmude varjamiseks luua maske? Kuhu need maskid Teid viivad? Kas need on kasulikud Teile? On need kasulikud teistele? Kas mitte iga suhe, mis meie elus on, ei peaks olema sügav ja tähenduslik, mitte pealiskaudne?
Maailmas on palju inimesi. Nii nagu too välismaalane valib inimesi, keda aidata ja õpetada. Valime seda ka meie. Sina ja mina. Seega vähim, mida me teha saame on kinkide neile inimestele pühendumist, aktsepteerimist, lihtsust, siirust, lähedust ja ausust, sest pealiskaudsusega mägesid ei vallutata.
Igal juhul oli too kohtumine minu jaoks midagi tõeliselt müstilist, sest toda inimest võiks tõesti nimetada Vaimseks Õpetajaks ja miskipärast usun, et selline kohtumine on nn once in a lifetime. Mine tea, äkki too meesterahvas sooviski, et ma seda kohtumist lugejatega jagaksin, sest rongist välja astudes teadsin, et tahan sellest oma blogisse kirjutada.
Lõpetuseks jagaksin teiega üht OSHO mõtet, mis võtab kogu tolle kohtumise väga hästi kokku: „Elu on kummaline. Vahel on kuningad kerjused ja kerjused kuningad. Ärge laske välimusel end petta. Vaadake sissepoole…“