Sokrates on öelnud, et leek lahvatab tuulest, kiindumus lähedusest. Mis saab aga siis, kui sellel kiindumusel ei lasta kasvada üle läheduseks, sest inimesel on klaustrofoobiline hirm end siduda?

Toon siinkohal ühe elulise näite. Umbes kolm aastat tagasi kurtis mulle üks naisterahvas oma suhtealast muret. Nimelt oli ta üle aasta tagasi kohanud noormeest, kes väidetavalt ajas ta tõelisse segadusse, sest naine ei saavat aru, kes ta sellele noormehele siis lõpuks on, kas sõbranna, mängukann või naine. Silmnähtavalt oli aru saada, et neiu oli emotsionaalselt maatasa. Üle aasta tagasi, kui noored olid tutvunud, oli mees teinud kõik, et naise südant võita. Neiu väitis, et esmapilgul polnud too noormees üldse tema tüüpi olnud, aga oma žestidega suutis ta lõpuks naise südame võita. Näiteks oli mees tulnud tutvumise algul talle autoga järgi, et sõita randa tähti vaatama, valmistanud talle süüa, käinud temaga väljas, kohtunud ta sõpradega, hoidnud ja kaitsnud teda. Kõik see oli kestnud paraku kolm kuud ning siis mees muutus. Teisisõnu ta kadus ühel päeval naise elust sõnagi lausumata. Neiu rääkis, et sellist sammu poleks osanud ta uneski ette näha, sest just eelmine päev oli noormees tunnistanud, et ta armastab teda ning ta pole kunagi kellegi vastu midagi nii suurt tundnud. Naine seepeale oli avaldanud ka enda tunded ning hiljem arvanud, et tegi sellega vea, sest miks mees muidu sõnagi lausumata kadus… Tõtt-öelda oli ta arvanud, et ei näe toda noormeest enam kunagi. Siiski möödus neli kuud ja mees tuli tagasi nagu poleks midagi juhtunud. Kõik oli alanud otsast peale, kuid nüüdseks oli piisanud kahest kuust, kui mees jälle kadus. Selleks hetkeks kui too naisterahvas mulle oma murest rääkima tuli, oli ta sellist nn veiderdamist talunud juba üle aasta ning taaskord oli ta faasis, kus mees lahkus sõnagi lausumata. Neiu ei saanud aru, kuidas noormees, kes väidetavalt teda armastab, saab talle üldse nii teha? Ta leidis, et see ei saa olla armastus, aga mis see siis on?

Tegelikkuses see noormees tõesti armastas toda neiut. Ainsa vahega, et armastus oli tema jaoks paanikat ja hirmu tekitav, sest see eeldas lähedust, mis teatud piirini oli noormehe jaoks talutav, kuid nii kui see piir tema jaoks sai ületatud ehk ta hakkas naisele end liiga palju avama, tekkis ta ajus võitle-või-põgene situatsioon, mis päädis põgenemisega. Inimene, kes kannatab suhtefoobia all arvab, et teisele enese avamine on piltlikult öeldes tema eksistentsi lõpp. Ta kardab, et lähedus võtab temalt vabaduse, iseseisvuse ja sõltumatuse. Seetõttu too noormees ka niimoodi veiderdas. Ta ei osanud oma foobiaga lihtsalt toime tulla.

Millest see kõik alguse saab? Loomulikult lapsepõlvest. Neile inimestele pole tavaliselt lapsepõlves osutatud piisavalt tähelepanu ja hellust vanemate poolt. Teisisõnu tajub laps juba varajases eas, et maailm on tühi ja õudne koht ning seda ei saa usaldada. Sellest tulenevalt on omased suhtlusraskused ning tavaliselt on suhted vastassugupoolega pealiskaudsed. Ohumärgiks ongi see, kui keegi lastakse endale tõeliselt lähedale, sest see tähendab tollele isikule iseenda reetmist. Siinkohal ongi omane nende inimeste põhjuseta hülgamine.

Kindlasti huvitab naisi, kes sarnase suhte küüsis vaevlevad küsimus: „Kuidas sellist meest siis aidata, seda enam kui tal tõesti ka tunded on?“ Vastus on lihtne. Ühtki inimest ei saa aidata, kui ta ise muutuda ei soovi. Seega peitubki võti selles, et mees tunnistab oma probleemi ning otsib abi. Kahjuks reaalses elus juhtub seda harva, mistõttu vaid üksikud inimesed suudavad lõpuks suhtefoobiast võitu saada. Igaks juhuks mainin siinkohal ära, et meestele mitte liiga teha, et ka naiste seas on suhtefoobikuid, kuid teaduslikud materjalid väidavad, et neid on lihtsalt vähem.

Tulles tagasi meie näite juurde, siis ei ole vaja vist mainidagi, et see suhe toimima ei hakanud. Naisterahvas ootas küll ära veel ühe korra, mil noormees ta ellu tagasi ilmus, kuid peale seda otsustas ta sellele nn suhtele lõpu teha. Siit ilmneb ka järgmine tõsiasi. Inimene, kes kannatab suhtefoobia all ei ole võimeline konkreetselt suhteid lõpetama. Ta kas kaob sõnagi lausumata ega tule enam tagasi või jääb teise ellu pendeldama. Seega, tuleb teisel poolel olla tugev ning teha pealtnäha raske ja otsustav samm: lahkuda. Nagu öeldakse: „Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus.“

Seega Sina, kallis lugeja, kes Sa mõtled, et oled sattunud mingi nõmeda tunnetega mängija otsa, mõtle, kas tegu on ikka järjekordse nn playeriga või on tegemist sulaselge suhtefoobikuga, kes lihtsalt ei suuda oma hirme ületada? Elu ei ole alati nii lihtne, kui lihtsaks me soovime seda mõelda.

P.S. Keda see teema huvitab, soovitan lugeda raamatut:
Steven Carter, Julia Sokol „Mehed, kes ei suuda armastada“