Inimesed on mulle jaganud nii uskumatuid kogemusi seoses terapeutidega, olgem ausad, lausa hirmu ajab peale. Neid lugusid kuulates on minul tekkinud ainult üks küsimus, kas tänapäeval võib tõesti igaühest saada terapeut? Kuidas terapeudiks saadakse? Kas ongi nii, et läbid mingi suvalise koolituse ja tituleerid end ise terapeudiks ning asud aga varmalt inimeste psüühikaga majandama?
Jagan Sinuga ühte täiesti uskumatut lugeja lugu. See räägib naisterahvast, keda nimetame selguse huvides Tiiuks. Nimelt pöördus ta paar aastat tagasi ühe terapeudi poole, et leida lahendus oma probleemile, milleks oli läbipõlemine. Enda õnnetuseks, nagu ta nüüd ise tunnistas, pöördus ta abi saamiseks terapeudi poole. Tal oli arvamus, et terapeudil ja psühholoogil on mõlemal ikkagi psühholoogia eriala lõpetamise nõue.
Kusjuures minagi arvasin, et terapeudina töötamiseks ikka mingid nõuded kehtivad, aga tundub, et isegi kui on mingisugused kriteeriumid olemas, siis eravastuvõtte tegevate terapeutide puhul on need nõuded peaaegu olematud. Lihtsalt ava oma putka, tee piisavalt reklaami ja hakka aga inimeste psüühikaga toimetama.
Ausalt, uskumatu, aga läheme meie loo juurde tagasi. Naise sõnul guugeldas ta mitu õhtut, et leida sobivat terapeuti. Viimast olevat ta valinud tutvustava teksti järgi. Loomulikult oli Tiiu jaoks kõige olulisem, et terapeudil oleks olemas ka eelnev kokkupuude läbipõlemist põdenud klientidega. Nii talle tunduski, et leidis lõpuks sobiva terapeudi, kelle poole pöörduda. Kuna ta oli mitmele terapeudile kirjutanud ning ainult paar neist olevat reaalselt kokku puutunud ka Tiiu sarnaste klientidega, siis valiski naine lõpuks ühe terapeudi nende hulgast välja. Tiiu sõnul langetas ta lõpliku valiku selle kasuks, kellel oli lihtsalt veenvam jutt. Ent hinnad olevat neil olnud mõlemal ühtmoodi kõrged. Mis sai edasi?
Esimesel vastuvõtul kuulas küll terapeut veidi naise muret. Mis tähendab veidi? Tiiu sõnal ei lasknud terapeut tal lihtsalt oma juttu lõpetada, mis puutus sellesse, miks naine oli enda arvates üldse läbipõlemiseni jõudnud. Tiiu sõnul oli tema soov saada nõuandeid ja harjutusi, kuidas muuta oma mõttemustreid jms.
Mis aga juhtus vastuvõtul edasi? Terapeut oli sõna otseses mõttes Tiiu poolelt sõnalt katkestanud ning hakanud talle rääkima lugusid, kuidas tema probleemid pole üldse seotud tööga, vaid hoopis eelmise eluga. Lugesid õigesti. Peale mida oli vaja teha mingisugune meditatsiooni rännak vms. Tiiu sõnul oleks ta pidanud seal nägema mingisuguseid nn nägemusi, mida ta paraku ei näinud, aga terapeut ei leppinud asjaoluga, et Tiiu silme ette ei tulnud ühtegi nn kujutluspilti. Seega pidi naine enda sõnul koha peal midagi välja mõtlema hakkama, millest sai terapeut oma fantaasiatele muidugi aina hoogu juurde. Seega selgus, et Tiiu läbipõlemine oli tingitud sellest, et ta oli eelmises elus olnud türann ülemus ja peab nüüd kõike selles elus heastama.
Tiiu põhiküsimus oli muidugi selles, et kuidas oma probleemist üle saada? Terapeudi sõnul tuli jätkata nende rännakutega, mis olevat aeganõudev, aga pikas plaanis kindlasti lahendust toov. Peale selle soovitas ta naisel lugeda raamatuid, mis olid olnud psühholoogiast valgusaastate kaugusel. Pigem nimetas naine neid tagantjärgi parimal juhul alternatiiv valdkonna kirjanduseks. Tiiu sõnul on tal tagantjärgi lausa häbi tunnistada, et käis selle terapeudi juures peale esimest vastuvõttu veel kolm korda, aga ta oli enda sõnul lihtsalt nii raskes seisus, et vajas tõesti abi ning oli valmis vaatama kõike ka avatuma pilguga.
Neljandal korral mõistis naine, et tal ei ole sellest terapeudist mingit kasu ja ta tegelik probleem näis aina süvenevat. Seega ta lõpetas selle nn eksperdi juures käimise ning pöördus lõpuks abi saamiseks tõelise oma ala tegija poole, kelleks tema sõnul oli väga tore ja kompetentne psühholoog. Inimene, kellel olid kogemused ja teadmised, kuidas sellise probleemiga inimest peaks tegelikult aitama. Tiiu sõnul sai ta nüüd nõuandeid ja harjutusi, mida oli alguses oodanud terapeudilt ning sai tõesti oma probleemi lõpuks lahendatud. Küll, aga tunnistab naine, et tal jooksevad tänini külmavärinad üle keha, kui ta kuuleb kellegi suust sõna terapeut.
Mida Tiiu lugu õpetab? Kui füüsiliste hädade korral pöörduvad inimesed üldiselt ikka arsti poole, siis vaimse tervise hädade puhul võiks ka ikka pöörduda psühhiaatrite ja psühholoogide poole, kes on saanud vastava erialase väljaõpe ega tee Su vaimsele tervisele kahju.
Loomulikult võite käia ka terapeutide juures. Ma tahan uskuda, et meil on ka väga kompetentseid ja tarku terapeute, aga nagu Tiiu lugu näitas, inimene võibki alguses Sulle ilusat juttu rääkida, aga see ei tähenda, et ta tegelikult ka teab, mida ta teeb. Kuidas vältida nn terapeute? Lihtsalt uurige palun inimeste tausta. Google on ju olemas. Vaadake, mis haridus/taust on sellel terapeudil, kelle juurde minna soovite. Millised on ta varasemad kogemused jne?
Kui tahate terapeudi juurde minna lihtsalt meelelahutuseks, siis ehk polegi vahet kuhu lähete, aga kui häda on ikka tõsine, siis tasub oma aega investeerida taustauuringusse. Kui asjatundmatu inimene lasta tegelema hapra psüühikaga, siis võib see lausa ohtlikuks osutuda. Ilma naljata.
Tegelikult on olemas ka neid terapeute, kellel on reaalselt psühholoogiaalane haridus. Kõik terapeudid ei ole läbinud vaid paari koolitust ja oma vastuvõttu avanud. Kusjuures ma ei taha öelda, et need nn terapeudid tahtlikult inimestele halba teevad, pigem usun, et seda tehakse teadmatusest. Ma arvan, et nad ise reaalselt usuvad sellesse, mida nad teevad, kuid mine tea, võib olla on ka erandeid. Üks mis kindel, oskamatute kätte pole mõtet kandikul oma psüühikat katsejäneseks viia. Usalda professionaale. Nad on end aastaid ülikoolides ning erinevatel koolitustel koolitanud, et Sind päriselt aidata.