Kes teist oleks osanud arvata, et meie 104. Eesti Vabariigi sünnipäev algab nii dramaatiliste uudistega? Mina küll mitte. Kuigi ei salga, märgid olid õhus ammu, et sõjaline konflikt tuleb, aga me kõik oma südames ju ikka lootsime, et seekord on teisiti. Me elame ju ikkagi 21. sajandil. Paraku on üks riik, kes ei ole oma juhtimisstiili aja jooksul suutnud muuta ja seda isegi mitte 21. sajandil. Ta reklaamib end vabaduse toojana, aga millise vabaduse? Tahangi meie kaasmaalastele meelde tuletada, mis on tegelikult vabadused ja mida tähendab nende piiramine?
Ma arvan, et meie kõigi tutvusringkonnas on inimesi, kes kuuluvad vaktsiini- ja maskivastaste ridadesse. Olgu öeldud, et ma ei mõista absoluutselt hukka neid inimesi, kes tüsistuste hirmu tõttu ei julge end vaktsineerida. See on iga inimese enda valik. Kusjuures meie riik ei ole muutnud vaktsineerimist kohustuslikuks. See oli ja on vabatahtlik. Tõsi, võibolla on erialasid, kus eeldatakse töötajate vaktsineerimist, aga seegi on kõige nõrgemate ühiskonnaliikmete kaitseks. Me ei saa kõike vaadata ainult enda mätta otsast. Meil on ka neid inimesi, kes tervisest tulenevalt ei tohigi end vaktsineerida.
Miks ma räägin vaktsiini- ja maskivastastest loos, mis peaks rääkima Ukrainas toimuvast? Kahjuks ma näen, et meie kaasmaalased lasevad ennast õõnestada ning endaga manipuleerida uskudes ja järgides pimesi inimesi, kelle huvid asuvad hoopis mujal. Neid ei huvita see, kas Sa end vaktsineerid või mitte. Neid ei huvita Su heaolu ega tervis. Neid huvitab see mass, kes neid järgib ning kui kaugele on see mass võimeline minema. Nad saavad sellest kasu, neile makstakse. Loomulikult on ka neid, kes õõnestavad meie rahvast siirast naiivsusest, olles ise langenud valeinfo ohvriks. Millest ma seda järeldan?
Kui ma eelmisel aastal vestlesin ühe noore inimesega, kes on nii vaktsiini- kui ka maskivastane, siis ei osanud ma arvata, et eestimeelsest noorest inimesest on järsku saanud venemeelne noor, kes ei jälgi vene propaganda kanaleid, sest tõtt-öelda ei valda ta vene keeltki, aga ometi on ta vene propaganda ohver Eestis. Näiteks usub ta siiralt, et peame astuma välja Euroopa Liidust ja NATOst, sest tänu nendele institutsioonidele on eestlaste elu nii raske. Euroopa Liit dikteerivat meile nii palju ette, et võtab meilt ära meie vabadused. Sealjuures mitte kordagi Venemaad külastanud inimesena, teab ta väga hästi rääkida, kui hästi elavad tavalised vene inimesed. Nimelt teadis ta rääkida, et seal teenitakse suuremat palka kui Eestis. Ei pidavat nii palju tööd tegema ja vaeva nägema. Tavaline rahvas elab head elu. Pole töötuid. Need, kellel elab Venemaal tuttavaid või sugulasi teavad väga hästi, et see jutt on reaalsusest valgusaastate kaugusel.
Arvestades seda, mis juhtus eile Ukrainas. Ma ei suuda enam vaikida ja vaadata kõrvalt, kuidas seltskond inimesi lõhestab meie enda rahvast. Kusjuures ma ei räägi siin meie valitsusest. Tuleb ennast ajalooga kurssi viia ja silmi avama hakata. Kuna meie kaasmaalaste seas on inimesi, kes ei tea/mäleta, mis on tegelikult vabadused, siis ma püüan teile seda meelde tuletada. Mu vanavanaisa oli venelane. Ta oli Nõukogude Liidu ajal poliitvang. Miks? Kuna ta ei pidanud õigeks toonase režiimi käitumist ja suhtumist oma rahvasse ja okupeeritud maadesse. Tal oli väga tugev õigluse tunne. Nüüd kui üks noor inimene arvab, et seal maal on nii hea elu, siis parim soovitus – vii end kurssi ajalooga või praegu seal riigis toimuvaga. Mitmed venelased, kes on Ukrainas toimuva sõja vastu läinud meelt avaldama on jõuga maha surutud ning osad neist istuvad juba vangis. Kas see on see imeline vabadus, millest Sa unistad ja mida Eestis nautida ei saa?
Jutt headest palkadestki seal riigis on naljanumber. Tavaline vene inimene elab vaeselt. Rikkused on kogunenud väikese eliidi kätte. Toimub infosõda – levitatakse teistes riikides tahtlikult valeinfot, et inimesi lõhestada ja oma riikide vastu üles ässitada. Oleme ausad, tundub, et väikese massi puhul näib see ka toimivat. Kahjuks näen ma ka Eestis agressori püüdu, meid rahvusena lõhestada. Ühed on need näod, kes avalikult midagi korraldavad. Samas need näod, kes seda valeinfo levikut järjepidevalt rahastavad, on avalikkusele teadmata.
Miks ma näen siin agressori mustrit? Esmalt hirmutati inimesi mitte vaktsineerima, küll pidi naistel menstruatsioon ära jääma, siis pidid inimesed aasta peale vaktsiini surema ja mehed pidid viljatuks muutuma. Mitte ükski neist hirmulugudest pole tõele vastanud. Ka see infooperatsioon sai tegelikult alguse meie suure naabri poolt, kes oli hiljem isegi hädas, kuna nad ei osanud arvestada, et nende oma rahvas sattus ka jälgima neid infokanaleid, mis olid suunatud lõhestamaks Euroopat.
Mis oli tulemas? Nende oma rahvas ka ei olnud varmas vaktsineerima ning nad isegi on kandnud surmade näol suuri kahjusid. Mis sai edasi? Valeinfo levis sotsiaalmeedias kulutulena ka meil Eestis. Kasvasid välja inimesed, kes järsku teadsid kõiki vastuseid. Inimesi hirmutati nende poolt veelgi. Hakati rääkima lugusid, kuidas maskide kandmine lõpeb iseseisvuse kaotamisega. Vabaduste kaotamisega. Kuhu see on viinud? End manipuleerida lasknud inimesed on ületanud piire – kohelnud halvasti kassapidajaid, tervishoiutöötajaid, loopinud politseid lumepallidega, solvanud neid ja avalikult mõnitanud. Põhjustades neile ja nende peredele vaimseid ja emotsionaalseid raskuseid ja seda AJAL, MIL MEIL KÕIGIL ON RASKE. See ei ole normaalne.
Tahan rõhutada ka seda, kui Eestis saad sa meelt avaldada valitsuse, koroonapiirangute jms vastu, siis Venemaa võimu all olles, oleksid Sa juba ammu vangis. Mis vabaduste piiramisest me omal maal üldse räägime? Lihtsalt avage oma silmad. Ainus, kes sellisest lõhestamisest, midagi võidab on meie suur naaber – mitte meie riik ja meie inimesed. Meie esiisad võitlesid selle maa – meie armsa kodumaa – meie jaoks välja. Nad tahtsid, et meie elu oleks parem kui neil. Oli aeg, kui me oma vabaduse kaotasime. Taaskord oli meie hulgas neid, kes ei loobunud. Lõpuks me laulsime end vabaks, aga olime valmis ka ühtse löögirusikana enda iseseisvuse ja tegelike vabaduste eest seisma. Täpselt nii nagu täna teeb seda Ukraina. Meil läks toona hästi – ilma verevalamiseta. Nüüd vähim, mida me teha saame on seda hoida ja olla ühtsed. Me oleme eestlased ja ma tahan loota, et me kõik armastame oma kodumaad.
Ma siiralt loodan, et peale Ukrainas toimuvat ei ole meie hulgas enam neid kaasmaalasi, kes kahtleksid, kas Euroopa Liidu või NATO liikmeks olemine on meile väikeriigina halvasti mõjunud. Tänu nendes organisatsioonides olemisele võime tunda end julgemana. Ukraina ei ole täna ei NATOs ega Euroopa Liidus ning on näha, kui veriseks on oma kodumaa kaitsmine läinud. Mina ja usun, et ka mu vanavanaisa oleks siiralt tänulik valitsusele, tänu kellele oleme täna nii NATO kui ka Euroopa Liidu liikmed. Hoiame oma inimesi. Hoiame oma Eestit. Aitame koos Ukrainat, kellel see on vähegi võimalik.