On inimesi, kes ütlevad, et kõige kallim vara on tervis, sest kui pole tervist, pole ka millelgi muul elus tähtsust. Ometi on meie hulgas palju kroonilisi haigeid, kes elavad oma igapäeva elu olenemata nende haigusest ning mitmelgi juhul lausa haigusest põhjustatud erivajadusest. Seega ei jää ju elu seisma, kui tervis polegi teab mis raudne. Kas elu jääb üldse kunagi seisma? Otseloomulikult. Aga millal? Siis kui AEG SAAB OTSA ning liivakell, mis meie sünni hetkel ümber pöörati on jõudnud viimase liivaterani. Liivakella sees on liivateri aga iga ühel erinevalt, kellel vähem, kellel rohkem. Samas ei tea meist keegi, kui palju on meie liivakellas neid teri sees. Seetõttu julgengi väita, et elus kõige kallim vara on AEG, aga paljud inimesed mõistavad seda kahetsusväärselt hilja.
Inimesed tihtipeale lihtsalt raiskavad oma väärtusliku aega. Sa küsid, kuidas? Kas Sa tead mõnd inimest, kes õpib eriala, mis talle ei meeldi, kellegi soovitusel või lihtsalt seepärast, et see eriala on hästi tasustatud? Äkki Sa tead mõnda inimest, kes teeb tööd, mis talle üldse ei meeldi või lihtsalt ei sobi, aga seda on vaja teha, sest liisingud/laenud/maksud vajavad maksmist? Või tead Sa hoopis inimest, kes töötab keskkonnas, mis teda masendav ning kus teda ei väärtustata? Või oled Sina see, kes teab mõnd inimest, kes töötab ettevõttes, kus toimub töökiusamine? Või äkki Sa tead inimest, kes teeb kõik selleks, et teised oleksid õnnelikud ja rahul ega küsi kunagi endalt seda, mis teeb teda õnnelikuks? Kui arvad, et mu näited on naeruväärsed, siis võin öelda, et minul on olnud õnn selliste inimestega kokku puutuda. Kusjuures ilma naljata võiksin seda nimekirja lõputult jätkata. See on tegelikult kurb.
Ma tean mitmeid inimesi, kes on töötanud samas ettevõttes 20-40 aastat ning mitte seepärast, et neile see töökoht tõesti meeldib. Kui inimene töötaks samas ettevõttes nii pikki aastaid, sest ta tõesti naudib seda tööd, oma töökeskkonda ja sealseid inimesi, siis oleks see ju väärtuslikult veedetud aeg. Tihtipeale töötavad inimesed, aga 20-40 aastat samas ettevõttes, sest nad on pannud ennast uskuma, et kusagil mujal töötada pole parem ning laenud/maksud vajavad ju maksmist. Töökoha vahetamise peale ei julge need inimesed mõelda, sest see on liiga riskantne. Peale selle igal pool on samad probleemid ning mis kõige hullem – need inimesed reaalselt usuvad, et ei saagi enam muude töödega hakkama. Ma olen kahjuks näinud palju 55+ vanuses inimesi, kes on tõeliselt kibestunud, sest tegelikult nad ei kujutanud oma elu selliselt ette. Neil olid unistused ning mõnel neist on siiani, aga vähesed neist julgevad oma mugavusstsoonist väljuda ning teha see esimene samm. Samm, mida terve elu neilt on oodatud. Samm oma unistuste suunas, sest oma aega siin elus tuleb targasti ja meeldivalt kasutada, mitte lihtsalt ära kulutada selleks, et elu lõppedes saaks kahetsusega tagasi mõelda – oleks ma vaid nooremana julgem olnud…
Mul oli üks väga hea mõttekaaslane, kelle liivakella viimane tera jooksis liiva sellel aastal. Ta oli imeline naine. Kui ta oli 50-ndate lõpus või 60-ndate eluaastate alguses sai ta insuldi. Jäi voodihaigeks, liikuda sai ainult ratastooliga. Sedagi ainult siis, kui keegi teine seda lükkas. Ta ei osanud enam rääkides õigeid sõnu leida, aga samas mõtlemine ja arusaamine asjadest oli terav. Lihtsalt teised ei saanud temast aru ega sellestki, et ta väga hästi mõistis, mida teised rääkisid. Ta oli tahtejõuline, aktiivne ja elujaatav naine. Ta oli endale selgeks teinud, et üheski vanuses ei ole liiga hilja otsast alustada. Toona ta naeris mulle, et kuigi laps kartis, et ema viskab nüüd sussid püsti, siis temal küll seda plaani polnud. Ta tuligi sellest välja. Õppis uuesti kõndima, rääkima ning vahetas ka oma eriala. Kujutate ette? Minu jaoks oli ta tõeline kangelanna ning on siiani, sest kuigi ta ise ei ole enam meie hulgas, elab mälestus temast edasi ning alati, kui mul on enda unistustel ees mingi katsumus, siis ma mõtlen, et mis minu vabandus on? Minust poole vanem naisterahvas alustas oma elu täiesti nullist ja töötas end üles, sai hakkama. Oma aega on vaja väärtustada ning teha seda, mis endale meeldib. Kunagi pole liiga hilja alustada. Ma arvan, et tema lugu võiks olla inspiratsiooniks meile kõigile.
Lisaks tahan ma jagada ühe pensionile jäänud tervishoiutöötaja sõnumit noortele. Enne pensionile jäämist oli ta kõvasti tööd rabanud. Tihti nii oma tervise kui ka lähedaste arvelt nagu ta ise ütles. Kui me temaga 4-5 aastat tagasi vestlesime, siis ta muutus ühel hetkel lausa emotsionaalseks ning pühkis silmanurgast pisaraid. Tal oli väga kahju, et ta ei osanud nooruses aru saada, millel on elus tähtsus.
Ta ütles: „Kui ma oleksin praegu uuesti noor. Ma teeksin kõik teistmoodi. Ma ei teeks ületunde, sest mitte keegi ei ütle sulle selle eest hiljem aitäh, vaid sa teed seda oma tervise arvelt. Ma leiaks alati oma lähedaste jaoks aega, sest nemad on kõige olulisemad. Ma julgeksin rohkem enda eest seista, sest keegi teine ei saagi ju Su eest seista. Ma väärtustaksin oma aega rohkem ja viiksin ellu oma unistuse – maalida maale. Ma ei elaks illusioonis, et pensionile jäädes jõuan teha kõike – reisida ja maalida. Täna olen oma tervise nii ära tapnud, et ei jaksa kahjuks enam kumbagi neist teha ning loodan siiralt, et tervis nii palju vastu peab, et lapsed mind vanadekodusse panema ei peaks. „
Viimane lugu peaks mõtlema panema, kas elada oma elu lõpus kahetsusega, et mida kõike oleks võinud oma elus teisiti teha või elada sellele vastupidiselt. Ikka niimoodi, et saaks vanaduses elule tagasi mõeldes öelda, et oli see vast sõit ning vaata, mis kõik ära sai tehtud.
Lõpetuseks jagan teiega tsitaati Steve Jobs’ilt: „Kui täna oleks viimane päev Sinu elus, kas sa tahaksid teha seda, mida täna teed?“ Mõelge sellele tõsiselt, sest meile antud aeg ei ole lõputu. Väärtustage ennast ja oma aega.