Ma olen ikka lootnud, et inimesed arenevad ja oskavad oma lastele paremini õpetada teistest lugupidamist ja tolerantsust, kuid kahjuks olen olnud liiga naiivne, mistõttu ei saa ka tänasel päeval üle ega ümber koolikiusamisest. See on põhjustanud traumasid meie vanemate põlvkonnale, meie põlvkonnale ning teeb seda ka praegu – uue põlvkonnaga. Kas tõesti on see probleem, millele lahendused ühiskonnas puuduvad? Ma kahtlen selles.
Umbes kolm aastat tagasi istusin oma sõbraga kohvikus. Rääkisime maast ja ilmast ning kuidagi tuli juttu kooliajast. Kui mina sain kooliaega üldiselt meenutada hea sõnaga, siis tema seda kahjuks teha ei saanud. Nimelt teatas ta, et oli olnud koolikiusamise ohver. Ma isegi ei taha mõelda sellele, mida ta on pidanud läbi elama. ÕUDNE. Tõtt-öelda peale toda ülestunnistust ma mõistsin, kui varjatud on tegelikult koolikiusamine ning kiusajatel pole absoluutselt vahet, kelle nad oma sihtmärgiks võtavad. Mu sõber oli pärit väga heast perekonnast, majanduslikke probleeme ei olnud, kuid ainus, mis tema kahjuks rääkis oli tema hea süda ning perekonna õiged väärtushinnangud elule, mis loomulikult lapsele edasi anti. Probleemide esinemisel püüdis ta abi saada ka õpetajatelt, kes ta juttu lihtsalt ei uskunud ning temasse peale seda samuti halvasti suhtuma hakkasid. Vanemaid ei võetud samuti tõsiselt ning oligi kaunis nõiaring käes. Kahjuks ka tänasel päeval on paljude laste reaalne koolielu just selline.
Mäletan siiani artiklit, mis aastaid tagasi ajalehes ilmus, kus ühe kooli direktor teatas, et nende majas ei esine koolikiusamist. Väikseid kähmluseid ikka ette tuleb, aga otsest kiusamist küll ei ole. Kahjuks teadsin mina tollest samast koolist vähemalt üht last, kes oli sel ajal koolikiusamise ohver ning kellel polnud koolis mitte kellegi poole pöörduda. Ma ei tea kaugele koolid selle probleemi eitamisega jõuda soovivad? Koolikiusamise eitamine ei tee seda olematuks. Kummaline on see, et kiusajad on tegelikult vähemuses, kuid nii õpetajad kui ka õpilased ei julge neile vastu astuda. Esimesed annavad oma võimu käest ära, kus seda teha ei tohiks, aga miks? Sest kiusaja vanemad on klassi heaks midagi teinud? Kiusaja vanemad on liiga probleemsed ja nendega ei soovita kokku puutuda? Soovitakse võita kiusaja poolehoidu? Ei soovita endale tööd juurde? Kui reaalselt mõtlema hakata, siis need põhjendused on ajuvabad. Teie klassis on lapsi, kelle psüühika saab igapäevaselt koolis olemise tõttu häiritud, sest nad on kellegi sihtmärgiks osutunud. Peale kooli lõpetamist võivad need ohvrid kannatada madala enesehinnangu, sotsiaalfoobia vms all. Õpetajatena ei tohiks siinkohal silmi sulgeda, kuigi see võib tunduda lihtsam tee, kuid niiviisi me seda probleemi ühiskonnast välja juurida ei saagi.
Kahjuks tean tänaseks päevaks paljusid inimesi, kes on kooliajal olnud kiusamise ohvrid ja ainus, mis neid kõiki ühendab on HEA SÜDA ja TOLERANTSUS. Kas need on tõesti väärt mõnitamist ja sellist traumat? Minu jaoks on mõistetamatu, mida me siis õigupoolest ühiskonnas tolereerime?
Enamikust nendest inimestest, keda mul on au tunda, on tänaseks saanud edukad inimesed, kellega uskuge või mitte, aga kooliaegsed kiusajad kontakti lausa otsivad ja soovivad nüüd sõbrad olla. Kas pole mitte silmakirjalik? Nagu mu sõber ütles, et ta on küll neile andestanud ja teatavas mõttes neile isegi tänulik, sest ilma nende kogemusteta ta ehk poleks nii kaugele jõudnud, kuid TA EI OLE SEDA UNUSTANUD…
Seega, kallid lugejad, muutused saavad alguse meist endist. Aitab sellest koolis esineva türannia tolereerimisest – see aeg on möödas. Kui sa tead kedagi, keda koolis kiusatakse, siis aita seda inimest – ainult koostöös on võimalik kiusamised kontrolli alla saada. Sina, kallis õpetaja, kes Sa täna elad eitamises, palun tule reaalsusesse ja aita neid noori, sest Sina oled nende ainus lootus seal karmis maailmas.