See teema on taaskord inspireeritud mu lugejatest. Seekord siis nendest lugejatest, kes on mulle kirjutanud. Kui ma postitasin loo „Vabaks laskmise valu ja võlu!“, siis ei osanud ma arvata, et see saab üheks mu populaarseimaks postituseks lugejate seas. Tookord ma ei osanud näha, et väga paljudel inimestel on raske elada olevikus. Veel enam paljud meie hulgast on lausa kinni minevikus. Miks? Lihtne, inimmõistusel on omadus näha asju ilusamana, kui need tegelikkuses on. Seetõttu jäädaksegi kinni illusiooni. Teisisõnu idealiseeritakse minevikku, mistõttu olevik ei paku enam rõõmu. Kuhu inimene sedasi jõuda võib? Ainult kannatuste rajale, mitte kuskile mujale.
Toon ühe näite. Naine läks lahku oma kallimast, kellega oli eelnevalt suhtes olnud vahelduva eduga 2 aastat. Lahkuminek ei olnud sõbralik ning see otsus ei tulnud kergelt. Kuna mees oli naist korduvalt petnud ning taaskord jooksis teise naise juurde, siis oligi tolle naise jaoks asi selge. See suhe oli läbi, sest mees valis teise naise. Paraku läks too mees sellest uuest naisest poole aasta pärast lahku ning oli kõpsti tagasi endise naise ukse taga. Eksnaine uskuge või mitte andis mehele pika palumise peale uue võimaluse, sest neil oli ju ilusaid aegu ka ja mees ju lubas, et ta muutunud. Usun, et kellelegi ei tule üllatusena, et varsti oli mehel jälle uus silmarõõm ja kõik kordus taas. Seekord pakkis naine lihtsalt oma asjad kokku ja lahkus midagi ütlemata. Väidetavalt oli see tema jaoks olnud lõplik. Naine enam eksmehele uut võimalust ei andnud. Mööduski aasta ja teine aasta ning naise ellu ilmus uus mees. Viimane oli kõik millest too naine oskas unistada, kuid ühel hetkel hakkas talle tunduma, et igatseb oma endist meest tagasi. Miks? Sest ta idealiseeris minevikku. Ajul on omapärane võime unustada halb, mis teatavas mõttes on inimesele kasulik, kuid kahjulik on see siis, kui indiviid pole analüüsinud nende halbade situatsioonide tagamaid ja teinud omi järeldusi. Seetõttu mäletas ka too naisterahvas sellest suhtest hetki, mis kestsid kõrvaltvaatajale heal juhul kuu või paar, kus mees oli naise jaoks olemas ning tähelepanelik. Paraku ei tahtnud naine mäletada seda, miks see suhe korduvalt purunes. Nii ta võttiski seekord ise ühendust oma eksmehega, sest tundis, et oli tema vastu toona liiga karm olnud. Selle sammuga pani ta ootele mehe, kelles oli tegelikkuses kõik, millest too naine oli unistanud.
See näide ei ole erand. Kahjuks on meie seas omajagu nii mehi kui ka naisi, kes ei suuda lasta lahti minevikust, mistõttu olevik kaotab väärtuse ja võimaluse.
Eelpool toodud näites ei olnud tegemist armastuse, vaid pigem sõltuvussuhtega, kus naine lihtsalt ei tahtnud näha, et see suhe oli kõike muud kui ilus. Õnneks too naine sai lõpuks aru, miks eksmees teda õnnelikuks ei suutnud teha ning ta ei mänginud oma eluarmastust maha, kellega on tänaseks suhtes olnud 5 aastat. Samas ei ole kõik näited nii roosilised.
Tuleb mõista seda, et kui inimene elab minevikus, siis kaob olevikul mõte. Mitte keegi ei taha mängida teist viiulit ega võidelda kellegi teise mineviku kummitustega. Inimene, kes elab minevikus, peab ise sellega lõpparve tegema. Tegelikkuses ei ole see ka midagi rasket. Tuleb lihtsalt julgeda vaadata reaalsust. Kõigel on põhjus. Minevikus elajatele tahaksin südamele panna ka seda, et kui Te praegu olevikus ei ela, siis tänane olevik on homme juba minevik ning Te paratamatult olete iseendi ohvrid, kes jäävad kinni mineviku nõiaringi. Osake hinnata seda, mis Teil on SIIN ja PRAEGU enne kui on liiga hilja…
Seega laske vabaks kõik, mis ei teeni enam ammu Teie unistusi ja eesmärke. Laske vabaks, et teha ruumi uuele ja arenege edasi…