Kui ma küsin Su käest, kes on Sinu jaoks elus kõige kallim? Kas vastad nagu enamik meie hulgast: abikaasa, laps, ema, isa, vanaema, vanaisa, õde, vend, sõber, sõbranna jne? Või ehk meenub Sulle keegi veel olulisem? Sa küsid imestusega, kes saab veel olulisem olla? Mõni koduloom? Ei, ma ei pidanud kodulooma silmas, vaid ikka SIND ennast.
Paljusid meie hulgast on õpetatud elama teiste inimeste keskselt. Ma ei ütle, et lähedased on ebaolulised, otsevastupidi. Lihtsalt enda elus oled kõige olulisem kohal Sina ise. Sinu võimuses on muuta end õnnelikuks või õnnetuks. Sa ütled, et see on absurdne, miks Sa peaks tahtma end ise õnnetuks muuta? Ma ei usugi, et keegi meist seda teadlikult või tahtlikult teeb, aga täpselt see juhtub, kui otsustad oma elus mitte pearolli mängida, vaid loovutad oma koha, kellelegi teisele ning hakkad elama teiste meele järgi.
Kui noored lõpetavad keskkooli, seisavad nad oma esimese suure valiku ees: kuhu edasi? Kas minna kutsekooli, ülikooli või hoopis otse tööturule? See peaks olema noore enda valik. Kahjuks on meie hulgas ka omajagu neid noori, kes ei langetagi oma valikut ise, vaid kuulavad oma vanemaid, sest ei julgeta enda otsuse eest seista. Tihti on noorel endal huvid ühes valdkonnas, aga vanemad ei pea seda valikut mõistlikuks, sest tolle erialaga ei kaasne tulevikus suuri sissetulekuid. Kui inimene teeb seda, mida ta armastab, siis küll jõuab ka raha temani. Paraku tean isegi mitut näidet, kus noor inimene jättis oma soovitud erialale kandideerimata, sest tahtis vanematele meelehead teha, aga kelle arvelt? Enda õnne, kogemuste ja rahulolu. See ei ole ju päris õige.
Ma tean, et vanemad soovivad oma järeltulijatele parimat tulevikku, aga samas, kus nemad teavad, mis on selle noore inimese jaoks parim? Noor ise ju teab, mis talle meeldib ja mida ta oma elus teha soovib. Enamik ütleb, et ei tea see noor midagi. Võibolla tõesti, aga mis on kõige hullem stsenaarium, mis juhtuda saab? Noor õpib oma elu eest vastutama? Kui langetataksegi vale valik, kas siis saabub maailma lõpp? Ei saabu ju. Me ei ela enam ajal, kus õppisid ameti selgeks ja jäid 40-50 aastaks sellesse valdkonda pidama. Maailm muutub kiiresti. Tänapäeval käivad isegi 60-aastased inimesed ülikoolis. Meil on täiend- ja ümberõpped, peab olema ainult soovi ja tahtmist. Kunagi ei ole liiga hilja alustada käimist teisel teerajal.
Teiste meele järgi elamine võib minna ka lausa ekstreemsusteni. Sa küsid, mismoodi on see võimalik? Tead inimesi, kes räägivad, et on end justkui ära kaotanud – lihtsalt ei tea enam, kes nad on või mida nad üldse elult tahavad. Täpselt sinna punkti jõuad ka Sina, kui oma soovid ja tahtmised järjekindlalt tagaplaanile lükkad ja teiste soovid prioriteediks sead. Sa kaotadki nii ennast ära, sest võibolla Sa pole endalt 10 või rohkem aastat küsinud, mida Sina tahad? Miks Sa midagi teed? Kas sellepärast, et Sina tahad seda või soovid kellelegi muljet avaldada? Kas Sa elad elu, mida Sa tegelikult tahad elada või oled sellegi sättinud kellegi teise järgi? Need on olulised küsimused, mida endalt küsida, sest enda elus oled kõige olulisem Sina.
Lõpetuseks, Donna Goddard on öelnud: „Üks asi on kaotada armastatud inimesed. Teine on kaotada ennast. Viimane on suurem kaotus“. Sinu elus on kõige olulisem Sinu enda õnn ja rahulolu. Mitte keegi teine ei saa öelda, mis teeb Sind õnnelikuks? Millised on need unistused, mida tahad püüda? Millist elu Sa tahad elada? Neid vastuseid tead ainult Sina ise. Lähedased inimesed Su ümber on küll olulised, aga nad ei ole Sina ega saa Sinu elu Sinu eest ära elada. Enda elus langetad otsuseid ikka Sina ise. Usu, kui Sina oled õnnelik, siis on seda ka Su lähedased, sest õnnel on kombeks edasi kanduda. Seega, et ennast mitte ära kaotada, tuleb julgeda olla lihtsalt see, kes Sa tegelikult oled ja olla tahad. Nii lihtne see ongi. Hirmu pole vaja tunda, sest Sa oled äge inimene. Sa oled eriline. Lihtsalt julge olla Sina ise.