Meedia vahendusel oleme kõik saanud lugeda lugusid, kus mõned tööandjad kurdavad, kui keeruline on koostöö lumehelbekestega, sest võrreldes eelmise generatsiooniga on neil tunduvalt rohkem nõudmisi, õrnavõitu hingeelu ning laiskus. Kes siis ikkagi kuuluvad lumehelbekeste hulka? Peamiselt Y- ja Z-generatsiooni esindajad. Y-generatsiooni hulka loetakse inimesi, kes on sündinud 1980-2000 aastatel. Z-generatsiooni kuuluvad inimesed, kes on sündinud peale 2000 aastat. Nii mõnigi võib praegu üllatuda, et sünniaasta järgi võib ka teda lugeda puhtatõuliseks lumehelbekeseks. Kas Y- ja Z-põlvkonna nimetamine lumehelbekesteks pole lihtsalt sildistamine? Mida halba toob tegelikult Y- ja Z-generatsioon kaasa tööturule? Kas lumehelbekesed on tõesti laisad?
Paar aastat tagasi oli mul ühe inimesega diskussioon just lumehelbekeste teemal. Tema arvates on lumehelbekesed tööl laisad ning jumal hoia, kui julged sellele tähelepanu pöörata. Inimene, kellega sel teemal vestlesime kuulub Y-generatsiooni ja arutelu all olevad noored omakorda kuulusid Z-generatsiooni. Selle inimese arvates on noored harjunud, et kõik tehakse neile ette ja taha ära ema/isa poolt ning endal pole nagu mingisugust vastutustunnet. Mina tema väidetega muidugi ei nõustunud, sest minul endal on täpselt samad kogemused X-generatsiooniga. Kusjuures ma ei taha väita, et vanema generatsiooni esindajad on laisad. Absoluutselt mitte, nii nagu noorte põlvkonnas on enamik ikkagi töökad nii on ka vanema generatsiooni puhul, aga nagu ütleb vanasõna – tilk tõrva rikub meepoti.
Teeme kohe ühe asja selgeks, lumehelbekeste ja loodrite vahele ei saa panna võrdusmärki, aga oleme ausad just nemad vastavad tihti nn lumehelbekeste kirjeldusele, kellest saame lugeda kurtvaid artikleid meedia vahendusel. Mitmed tööandjad on pahameelselt välja toonud, et lumehelbed tahavad suurt palka, aga palgale vastavalt tööd ei osata või ei taheta teha. Vaatame tõele näkku, siin on ettevõttel probleem värbamisprotsessis mitte Y- ja Z-generatsioonis.
Ma ei ütle, et meie põlvkonnas pole loodreid või saamatuid. Ikka on, aga ärme unusta, et neid on samamoodi ka X-generatsioonis. Kus ma seda tean? Ikka enda kogemustest. Nimelt on mul olnud au töötada asutuses, kus 45+ vanuses inimesed lihtsalt lõid töö juures lulli. Ma saan aru, et selle põhjuseks, miks need inimesed nii tegutsesid võis olla töö mitte sobimine, eelnev läbipõlemine antud valdkonnas vms, aga nende probleemidega on vaja tegeleda. Kui töö enam ei sobi, siis peabki olema piisavalt julgust, et leida sobivam koht, mitte looderdada ja oma töö sujuvalt kellelegi teisele suunata.
Kui Sa arvad, et vanema generatsiooni inimesed ei solvu, kui antud probleemile tähelepanu juhitakse, siis Sa eksid. Siit tekibki küsimus, kas nemad on ka siis lumehelbekesed? Mis siis kui lumehelbekesi ei eksisteerigi ja me kõik oleme lihtsalt inimesed – oma ilus ja valus? Ühed lihtsalt julgemad kui teised. Noorem põlvkond tundub eelnevale alati julgem ja võibolla ka riskialtim. Noored on alati ka muutustele rohkem avatud kui vanemad generatsioonid, kuigi ka siin on erandeid.
Kuidas muudab siis noorem generatsioon praegust tööturgu? Vastupidiselt levinud arusaamale, et noorem põlvkond on täis vastutustundetuid loodreid, siis tegelikult see päris nii ei ole. Vastutustundetuid inimesi esineb täpselt samamoodi igas põlvkonnas. Kus see kaasa tuleb? Ikka kodust, sest vastutustunnet õpitakse vastutust võttes, kui inimene pole seda kunagi pidanud tegema, siis ei saagi ju midagi oodata.
Mis on noorema põlvkonna jaoks tööturul oluline? Nende jaoks on tähtis oma aja väärtustamine, jätkusuutlik areng tööl, kindlasti töö mõtestatus, hea töökeskkond, hea meeskonnatöö, soov olla kaasatud ettevõtte arengusse, kirglikkus/pühendumine oma töösse jne. Eks laias laastus on see noorte puhul ka erinev, sest lõpp-kokkuvõttes oleme kõik ikkagi indiviidid oma ette, mitte lihtsalt Y- ja Z-generatsiooni esindajad.
Seega selle asemel, et nn lumehelbekeste põlvkonda kriitiliselt suhtuda peaks enne mõtlema, mida head noored tööturule kaasa toovad. Minu meelest kõige suurem pluss, mida noored kaasa toovad, on halva töökeskkonna mitte tolereerimine. See on ka üks põhiline punkt, mida noorematele põlvkondadele ette heidetakse – nad ei pelga töökohta vahetada. See omakorda on pikas plaanis ohukoht just nendele tööandjatele, kes oma töötajaid ei väärtustada, sest Y- ja Z-generatsioon ei kannata aastaid või aastakümneid vaikides ja hambad ristis näiteks töökiusamist. Nad lihtsalt lahkuvad ja leiavad koha, kus nende oskusi ja neid endid päriselt väärtustatakse.
Mida see tähendab? Suures plaanis hakkavadki sel viisil tööandjate koha pealt eristuma terad sõkaldest. Nii lihtne see ongi. Kui vanem generatsioon lihtsalt kurdab, kui kehvalt neid tööl koheldakse, siis noorem põlvkond ei kurda, vaid leiab parema töökoha. Nemad oskavad väärtustada ennast ja oma aega ning kui mõtlema hakata, kas see on ikka nii halb, kui igal pool räägitakse või hoopis normaalne?