Kas mäletad veel neid aegu, mil vaimsusest avalikult ei räägitud? Ühel hetkel hakkas see aga populaarsust koguma. Mitmed ettevõtjadki asusid enesearengu teekonnale, rääkimata tulihingelistest suurlinna karjeristidest, kes läksid välismaale joogalaagritesse ning mõistsid oma rännakul, mis on tegelikult elus oluline.
Kusjuures ma tõesti teangi neid endisi karjeriste, kes elavadki täna vaimsete põhimõtete järgi. Meeldivad ja soojad inimesed. Samas tean ka neid, kes nimetavad end vaimseks selle tegelikku tähendust hoomamata. Kui meie ümber tekib juurde vaimseid inimesi sama palju kui seeni peale vihma, siis miks ei ole inimesed üksteise suhtes mõistvamad? Miks ei suudeta välja juurida kiusamisi? Miks osad nn vaimsed inimesed nendega samu vaateid mitte jagavaid inimesi alavääristavad ja mõnitavad? Kas see mitte ei käi vaimsete põhimõtete vastu?
Mis on üldse vaimsus? Tegelikult ajaloolises kontekstis on selle tähendus pidevas muutumises. Religioosetes tekstides viitab vaimsus Jumala omadusele ja inimlikule püüdele saada tema sarnaseks. Seevastu modernsetes ühiskondades on vaimsus väljunud religioonist. Mis see tähendab? Inimesed määratlevad end vaimsetena, aga mitte usklikena. Ilmalik vaimsus rõhutab humanistlikke ideid ja moraalseid omadusi nagu armastus, kaastunne, kannatlikkus, sallivus, andestus, rahulolu, vastutus, harmoonia ja teistest hoolimine.*
Kas oled märganud, et vaimsete inimeste kasvav trend on ühiskonda kaasa toonud suurema sallivuse, vastutuse, rahulolu, kaastunde, kannatlikkuse või teistest hoolimise? Mina ei ole seda märganud, sest vastasel juhul me ei peaks täna sellisel määral tegelema kooli-, töö- või küberkiusamisega. Ometi on need aktuaalsed teemad. Võibolla meil on lihtsalt veel vähe vaimseid inimesi? Ma isegi usuksin seda, kui ei teaks hulgaliselt neid, kes ehivad ennast vaimsete sulgedega, aga sisu selle taga on olematu. Võibolla need inimesed on vaimsust lihtsalt väga valesti tõlgendanud. Mina eeldan, et vaimseks inimeseks ei tohiks end nimetada need, kes teisi kiusavad? Paraku me ei ela ideaalses maailmas ning selliseid inimesi leidub ka vaimsete inimeste hulgas.
Võime paralleeli tuua usklike inimestega. Ma tean väga pühendunud ja imetoredaid inimesi, kes elavadki oma usu põhimõtete järgi ning nad on ka kaasinimeste suhtes mõistvad, kaastundlikud ja hoolivad. Paraku on sealgi teine äärmus – kiuslikud ja valelikud inimesed, kes lihtsalt käivad pühapäeviti jumalateenistusel oma patte andeks palumas, et uuel nädalal samas vaimus jätkata. Seega tilk tõrva rikub justkui meepoti.
Teisalt tundub, et usklikel ja vaimsetele inimestele ei olegi nii suurt vahet selles osas, kuidas nad suhtuvad end ümbritsevatesse inimestesse, kui elatakse kaasinimesi armastavate põhimõtete järgi. Kas siis usk või vaimsus määrab inimese südame headust? Loomulikult mitte. Ma tean väga südamlikke inimesi, kes ei kuulu kuhugi usulahku ega ela teadlikult ka mingite vaimsete põhimõtete järgi. Ometi elavad nad enda teadmata nende järgi rohkem, kui mõned nendest, kes end vaimsete inimeste sulgedega ehtida püüavad.
Mida siit järeldada? Tegelikult ei ole üldse oluline, kas Sa oled usklik, vaimne või ateist. Tähtis ongi see, milline Sa oled inimesena. Kui elada kaasinimesi armastava põhimõte järgi, siis muutubki maailm paremaks. Märka ja püüa mõista inimesi enda ümber, sest suures plaanis oleme me kõik võrdsed. Suurim kingitus, mida Sa end ümbritsevatele inimestele teha saad, on suhtuda neisse nii nagu Sa tahad, et nemad Sinusse suhtuksid – hoolivuse ja armastusega.
Lõpetuseks, Dalai Lama on öelnud: „Ükskõik, kas inimene usub mõnda religiooni või mitte ja kas ta usub uuestisündi või mitte, pole kedagi, kes ei hindaks lahkust ja kaastunnet.“
* https://et.wikipedia.org/wiki/Vaimsus