Kas Sa oled kogenud elus olukordi, kus Sa justkui tead väga täpselt, mida Sa oma elult saada tahad, aga kui jõuad soovitule lähedale või oled selle juba saavutanud ei valdagi Sind rõõm ja õnnejoovastus, vaid hoopis midagi vastupidist? Tunne, et see mida Sa tahtsid, ei olegi enam see, mis Sind täna sütitab, vaid Sinu teekond asub hoopis kuskil mujal. Kui sellised tunded tekivad, siis minu soovitus on neid kuulata. Seda nimetatakse südamehääleks ning see püüab Sind suunata Sinu jaoks kõige sobivamale rajale. Teele, kus kohtud enda jaoks tulevikus olulist rolli mängivate inimestega; leiad unistuste töökoha; kohtud tulevase abikaasaga vms.
Toon seekord kaks näidet. Esimene neist on seekord mu enda elust. Kui ma ülikooli sisseastumiseksameid tegin, siis ma olin veendunud, et tahan saada tulevikus ürituste korraldajaks. Ühtlasi sai seda eriala õppida mu enda kodukohas, mis lisaks meeldivale erialale tundus mulle ägeda boonusena. Kandideerisin muidugi ka teistele erialadele, mis olid mulle samuti väga sümpaatsed. Nagu me kõik tänasel päeval teame, otsustasin ma lõpuks teise eriala kasuks, aga miks? Olles ürituste korraldajaks kandideerivate üliõpilastega koos sisseastumiskatsetel ja oodates oma intervjuu aega, tekkis mul sõna otseses mõttes meeletult halb sisetunne. Ma tundsin, et selle eriala õppima asumine ei ole minu jaoks õige samm. Teisalt olin sellest nii pikalt unistanud ning selline tunne tundus lausa hullumeelsena. Mäletan, et minus tekkis teadmine, et ma pean oma ülikooli õpinguid alustama hoopis Tallinnas. Kui olin enda sees otsuse langetanud, siis kutsuti mind intervjuule, kuhu ma enam üldse minna ei soovinudki, aga loomulikult ma läksin. Eks ma natuke ehk lootsin ka seda, et selline halb sisetunne kaob ära ja ongi kõik, aga ei kadunud. Intervjuust ei mäleta ma tänasel päeval enam midagi, aga oma ülikooli õpinguid alustasin ma Tallinnas. Kusjuures seal ei tekkinud mul kordagi tunnet, et oleksin vales kohas. Kohtusin seal mitmete oluliste inimestega, kes ka tänasel päeval mu elus olulist rolli omavad.
Teine näide räägib ühest naisest, kes unistas juba väiksest peale maastikuarhitektiks saamisest. Keskkooli lõpetades läks ta toona oma vanemate soovitusel hoopis teist eriala õppima ning ühtpidi oli pettunud, et oma unistust ellu ei viinud. Kui ta oli umbes 40ndates eluaastates otsustas ta lõpuks oma unistuse ellu viia. Ta lõpetas selle eriala edukalt, töötaski sel alal kuni hetkeni, mil mõistis, et see töö pole absoluutselt tema jaoks. Mitte et ta oleks seda halvasti teinud, vastupidi. Ta ise ütles tabavalt, et tal oli sees lihtsalt nii halb tunne nagu ta liiguks kuskil valet rada pidi ja raiskaks oma aega. Samamoodi ei saanud ka tema aru, kuidas ta sai midagi sellist tunda, kui oli sellest unistanud üle 25 aasta. Ometi juhtis just see tunne ta erialani, mida ta tõeliselt naudib ning teeb tänase päevani.
Pythagoras on öelnud: „Raske on käia läbi elu mitut teed pidi korraga.“ Valida tuleb üks tee kõikidest võimalikest ning soovitavalt rada, mis Sind sütitab ning tekitab elevust. Kui tunned positiivseid emotsioone, siis ei saa teekond, mida alustad, olla vale. Samas tuleb meeles pidada, et uus teekond võib tekitada ka hirmu, aga milleks on hirmud? Just, ületamiseks.
Elu on ettearvamatu ning vahel see, millest Sa oled unistanud polegi see, mida Sa tegelikult tahad. See on normaalne. Elus on kõik muutumises. Me muutume inimestena iga päev ning nii võibki ühel päeval tekkida tunne, et see millest me oleme nii pikalt unistanud või mille poole liikunud ei teeni enam meie eesmärke. Sel hetkel peab olema endal lihtsalt piisavalt julgust seda tunnistada nii endale kui ka teistele ning liikuda uute sütitatavate eesmärkide suunas, sest ei ole mõtet tallata rada, mis ei tekita Sinus enam elevust. Kuula oma sisehäält – see juhib Sind õiges suunas.