Öeldakse, et eestlastele on omane muretseda. Kuigi mul on vähe usku, et oleme muretsemises kuidagi rahvusena erilisemad. Usun, et muretsejaid võib leida igalt poolt. Küsimus on pigem selles, miks inimesed muretsevad? Hirmust tundmatuse ees? Võimalik, aga millist positiivset laengut annab muretsemine? Kas see toob mingeid lahendusi?
Lugesin hiljuti ühest inglise keelsest rakendusest mõtet, mis kõlas selliselt: „Muretsemine ei võta Sinult ära homseid probleeme, vaid rikub Sinu tänase rahu.“ Ometi kulutavad paljud inimesed oma energiat muretsemisele, mis röövib neilt elus rahu ja tasakaalu. Kui tihti mõeldakse üldse sellele, kas muretsemisest on mingisugust kasu? Julgen väita, et sellele ei mõeldagi ning nii ajavadki inimesed end ise oma muremõtetega masendusse.
Tihti muretsetakse situatsioonide ja olukordade pärast, mis pole kunagi aset leidnud ning ka tõenäosus nende sündmuste aset leidmise osas on pigem väike. Huvitav, kas inimesed suudaksid vähem muretseda, kui neil oleks küljes indikaator, mis näitaks, kui tõenäoline on nende hetkel muretsema paneva olukorra selline lõpplahendus, mida nad oma silmade ette manavad? Kuigi olen oma aruteluga jõudnud natuke ulme valdkonda, julgen väita, et isegi kui selline indikaator oleks olemas, siis kroonilised muretsejad suudaksid siingi tunda muret selle üle ega indikaator katki pole ja valeta.
Kuidas sellest muretsemisest siis ikkagi vabaneda? Usun, et palju abi on juba sellest, kui inimene saab aru, et on langenud lihtlabaste muremõtete küüsi ning peatab need küsimusega, mida need mõtted annavad? Kuna need ei anna midagi, siis milleks rikkuda oma rahu. Peale selle, kui Su elus juhtub tõesti olema ka väljakutsete rohke aeg, siis kõige kindlam jääda pikemaks ajaks raskute küüsi – on muretseda. Muretsemine võtab ju inimeselt keskendumise, oskuse näha laiemat pilti ning leida tekkinud väljakutsele lahendusi. Viimaste leidmiseks on vaja säilitada rahu, sest ainult sisemine tasakaal ja selge pea suudavad Sinult ära võtta homse päeva probleemid.
Toon ka ühe näite. Praegusel perioodil, kus kahjuks mitmed ettevõtted on sattunud majanduslikult rasketesse olukordadesse, on ka nendes ettevõtetes töötavad inimesed hakanud muretsema oma tuleviku pärast tavapärasest rohkem. Nii on ka ühe naisterahvaga, keda võime selguse huvides nimetada Lindaks. Ta kolleeg koondati eelmise aasta lõpus ning Linda, kes endalegi ootamatult sai veel ettevõttesse edasi tööle jääda, hakkas nüüd muretsema, et varsti saab ka tema koondamise teate. Naise sõnul ei suutnud ta eelmise aasta lõpus isegi pühasid nautida, sest muremõtted ketrasid peas. Linda mure oli tekkinud hirmust kaotada oma töö. Kui ma küsisin naise käest, kas tema saab midagi teha, et mitte tööd kaotada? Vastas ta, et kuna firmal, kus ta hetkel töötab, on vaja kulusid kärpida, siis tema ei saa midagi teha. Oma tööd olevat naine alati hästi ja kohusetundlikult teinud, aga ka tema kolleeg oli oma töös tõeline professionaal, ent ometi ta koondati. Küsisin Linda käest teise küsimuse, mida ta saab teha, et enda ellu rahu tagasi tuua? Naine ei osanud vastata. Pakkusin talle välja, et kui tal on hirm koondamise ees, siis võib ta ju hakata lihtsalt igaks juhuks silma peal hoidma tööpakkumistel mujal ettevõtetes. Sel hetkel Linda naeratas ning ütles, et tõesti ja ma ise ei tulnudki selle peale. Miks ta ei tulnud? Ta oli lihtsalt liiga hõivatud muretsemisega, mitte lahenduste otsimisega.
Ameerika ooperilaulja Grace Melzia Bumbry on öelnud: „Kui ma leian halli juuksekarva ja hakkan selle pärast muretsema, saan sellest ainult kaks uut halli karva juurde.“ Hoidke igas päevas oma sisemist rahu ja probleemide korral otsige lahendusi, mitte ärge jääge muremõtteid lõputult enda peas ketrama. Las need hallid juuksekarvad tulevad ikka võimalikult hilja.