Ma olen märganud, et inimestel on omane must ja valge mõtteviis. Mida see tähendab? Kui elu pakub väljakutseid, siis nähakse seda tihtipeale väga mustades toonides. Teisalt, kui elu kingib rõõmupakkuvaid olukordi, siis võidakse seda näha liialt heledates toonides. Seega jääb mulje, et elu pendeldabki kahes äärmuses, kas mustas või valges. Tegelikult on elu palju värvikirevam. Ära saa valesti aru, ma ei ütle, et ei tohiks elust rõõmu tunda vms. Usun, et elu suurem eesmärk ongi jõuda õnne ja rahuloluni, kuid seda ei saa Sulle pakkuda mitte keegi väljast – see peab tulema Su enda seest. Su enda mõtteviisist. Kuidas hakata märkama elu värvikirevust enda ümber?

Minul on aidanud elu värve juba päris väiksena märgata mu enda ema, kes on mulle ellu kaasa andnud mõtte: „Iga kogemus on elus millekski vajalik. Isegi kui me seda vajalikkust kohe märgata ei oska.“ Oleme ausad, tegelikult see nii ju ongi. Selle mõtteviisi rakendamine ei tähenda seda, et ma poleks kunagi elus kurbust või pettumust tundnud. Ikka olen. Samamoodi olen ma tundnud positiivseid emotsioone. Lihtsalt pealtnäha negatiivsed kogemused võivad tulevikus väga kasulikeks osutuda. Samas esialgu väga positiivsena tunduvad kogemused, võivad hiljem tagasi mõeldes olla mõnikord lihtsalt neutraalsed. Seega ei ole olemas musta ja valget. See on lihtsalt Sinu hinnang mingile olukorrale või kogemusele, aga selle tõelist värvi märkad Sa alles hiljem – tulevikus.

Toon näite elust. Kaks inimest koondati töökohalt samaaegselt. Ühel oli pensionini jäänud paar aastat, teisel tunduvalt rohkem. Algselt olid mõlemad naisterahvad endast väljas. Mitte ainult töö kaotamise pärast, vaid ka muul põhjusel. Nimelt olid nad seda tööd teinud üle kümne aasta. Üks naisterahvas tuli kriisist välja kiiresti, sest ta oli otsustanud hakata oma kauaaegset unistust täide viima. Nii ta panigi end koolitustele kirja ning oli silmnähtavalt elevil uue eluperioodi üle.

Teine naisterahvas muutus, aga järjest kartlikkumaks oma tuleviku osas, mida lähemale jõudis tema viimane tööpäev tolles ettevõttes. Ta küll püüdis leida endale erinevaid väljundeid, kuid kõik hirmutasid teda sedavõrd, et tal polnud enda sõnul õrna aimugi, kuidas see kriis tema jaoks üldse lõpeb. Ta nägi kõike mustades toonides.

Kui ma temaga paar aastat hiljem juhuslikult kokku sattusin, siis oli minu ees täiesti muutunud naine. Ta oli läinud tööle hoopis teisele erialale ning tõi mulle järjest rohkem välja positiivseid muutuseid, mida see koondamine ta ellu oli toonud. Alustades sellest, et ta oli töökohaga rahul, sest tal olevat nüüd isegi rohkem vaba aega jms. Nii jõudis ka tema lõpuks selle mõtteviisini, et head ja halba pole olemas, sest Sa mitte kunagi ei tea, milleni miski viib ja miks just see kogemus Sulle vajalikuks osutub.

Nagu Sa näitest lugesid, pakkus elu kahele inimesele täpselt sama väljakutse, aga nende lähenemised olid kardinaalselt erinevad. Esimene naisterahvas elas kriisi palju lihtsamalt üle, sest ta ei saanud ju elu pakutud kogemust olematuks teha. Ta pidi lihtsalt võtma välja olukorrast parima ning tema otsustas näha üsna kiiresti elu värvikirevust ja võimalusi. Teisel võttis see tunduvalt kauem aega, kuid jõudis temagi lõpuks arusaamisele, et must ei olegi alati nii must, kui seda lähemalt vaatama hakata.

Lõpetuseks, Erich Maria Remarque on öelnud: „Olgu halb või hea, elu on elu – seda märkad alles siis, kui oled sunnitud temaga riskima“. Ära Sina oota neid eriti karme õppetunde, et mõista lihtsat tõde – kõik oleneb Su enda mõtteviisist. Kriisid ja väljakutsed tabavad meid kõiki, aga alati on kasulik meeles pidada, et kuigi antud olukord näib negatiivne, ei pruugi see tegelikult seda olla. Sa ei tea kunagi, kuhu elu Sind suunata soovib. Öeldakse, kui kuskil üks uks sulgub, siis avaneb kuskil mujal teine. Kõik uksed ei jää kunagi suletuks. Lihtsalt endal peab olema piisavalt julgust ja pealehakkamist, et avatud uksest sisse astuda. Leia endas see julgus ja ole avatud elu värvidele.