Kas Sa oled kunagi mõelnud, miks inimesed mõistavad, kui oluline keegi neile tegelikult oli, hetkel, mil seda inimest enam nende hulgas pole? Need, kes on lähedasi inimesi pidanud ära saatma igaviku radadele, teavad, millest ma räägin. Alati leiab lähedaste hulgas neid, kes saavad järsku aru, kui vähe pühendati oma aega või kui palju lasi keegi mingi mõttetu jonni pärast oma aega raisku, et jagada seda inimesega, kes nüüd kõnnib taevastel radadel ning enam ei ole muuta mitte midagi…
Paljud hakkavad end hiljem seepärast ka süüdistama ja mõtlema kõigele sellele, mida oleks saanud teha teisiti. Mis siis, kui Sa saad juba praegu hakata toimima teisiti, et hiljem ei oleks midagi kahetseda. Just sel põhjusel ma sel teemal ka kirjutan. Võibolla lootuses, et tänu sellele jutule suudan ma panna Sind mõtlema ning kui tunned end siin loos ära, siis äkki Sa leiad oma lähedaste jaoks rohkem aega, enne kui tekib olukord, mil seda võimalust enam ei tule.
Mitmedki teie hulgast võivad mõelda, et ma olen nii noor inimene ja mida mina ka tean rääkida leinast ja kahetsusest. Tegelikult vastupidi pean ma end sellel teemal just kõige õigemaks inimeseks. Miks? Kahjuks, kaotasin oma isa sinna igaviku radadele juba väga väiksena. Kas mul oli lapsena midagi kahetseda? Loomulikult mitte, sest laps on ju siiras ja ütleb ette ja taha, et armastab/hoolib ning kallistab ka nii nagu jaksab. Küll aga õpetas see mulle hindama iga hetke oma kõige kallimatega.
Lähedastega koos veedetud aeg on lihtsalt hindamatu. Seetõttu on mul olnud väga keeruline mõista neid inimesi, kes mingil täiesti tühisel põhjusel on otsustanud mitte oma ema või isaga suhelda. Ma pean tõesti silmas tühiseid põhjuseid, mitte olukordi, kus emb-kumb on vägivaldne, hüljanud oma lapse huvipuudusest vms. Need on tõesti keerulisemad teemad, aga lõpetada oma ema või isaga suhtlus raha pärast. Just, lugesid õigesti. Kahjuks ma tean neid juhtumeid, kus näiteks varanduse jagamist on peetud, kellegi arvates ebaausaks ning elus oleva vanemaga on lõpetatud suhtlus. Vabandust väga, aga kui natuke mõelda, siis see on ikka nii ajuvaba, kui veel olla saab. Seda enam, et Sa ise oled täna elus just tänu oma emale ja isale.
Usu, neid jaburaid asju, mille pärast on oma vanematega suhtlus katkenud, leiab veel, kas või lihtlabased solvumised. Mõtle, mis on olulisem, kas hoida kinni mingist mõttetust solvumisest või püüda oma ema/isa mõista sügavamal tasandil, sest usu, kui teist võimalust enam ei tule, siis piinad Sina end kahetsusega elu lõpuni. Milleks siis mõelda hiljem sellele, mida oleks saanud muuta, kui praegu on see võimalus, kus reaalselt saab midagi muuta?
Loomulikult ei kehti see ainult oma vanemate puhul, vaid kõikide Sinu jaoks oluliste inimeste puhul. Sa tead ju isegi väga hästi, et kellelgi ei ole küljes taimerit, kus Sa saaksid näha, kellel, kui palju aega on jäänud siin maistel radadel kõndida. Seda taimerit ei ole Sinul, Su elukaaslasel/abikaasal, lastel, sugulastel ega ka sõpradel.
Seega ainus, mis Sina täna teha saad nii enda kui ka oma lähedaste jaoks – eristada olulist ebaolulisest. Nii imelik kui see ka ei tundu – solvumised ei ole oluline põhjus. See on tühine emotsioon, millest oled lasknud end kanda ning selle tähtsus on tegelikult oluline hetkeni, mil teist võimalust enam ei tule… Kui Sa ei leia täna kellegi kalli jaoks aega, küsi endalt miks ja mida Sa saad teha, et seda aega võtta? Muutus algab Sinust endast.
Lõpetuseks, Marthin Luther King on öelnud: „Alati on õige aeg teha seda, mis on õige.“ Seega väärtusta Sulle ja Su lähedastele antud aega. Elu ilusaimad hetked on ikka need, mis on veedetud koos oma kõige kallimatega. Need on need ajad, mis loevad. Need on need mälestused, mida Sa tahad alles hoida. Usu, Sa tahad, et neid häid mälestusi oleks rohkem, kui Sul on neid täna. Häid mälestusi ja ilusaid hetki saab ainult neid luues. Kingi oma lähedastele enda väärtusliku aega, sest see on vähim, mida saad teha nii endale kui ka oma kallitele. Ole nende jaoks lihtsalt olemas…