Inimestega vesteldes tundub mulle, et paljudel on väärarusaam julgusest. Näiteks on inimesi, kes arvavad, et julgeks sünnitakse. Siit võime teha uue järelduse, kui Sina ei ole täna julge, siis järelikult oled sünniga kaasa saanud hoopis arglikkuse. Kuigi tegelikult mitte keegi meist ei sünni araks. Teisalt on inimesi, kes arvavad, et julgus on hullumeelsus panna end korduvalt hirmutavatesse olukordadesse. Oled kuulnud seda ütlust, et julge hundi rind on haavleid täis. Täpselt seda see teine grupp inimesi arvabki. Kolmas grupp inimesi on, aga seisukohal, et julge hundi rind on rasvane, mis ongi ju tegelikult õige, aga mis siis teeb inimese julgeks?
Mitmed inimesed on mulle öelnud, et nad tahavad olla sama julged kui mina. Kusjuures ma ise ei ole mõelnudki, et ma nii ülemäära julge oleksin. Kuigi tagantjärgi mõeldes olen ettevõtnud tõesti kohati isegi väga hulljulgeid samme. Kuidas teisiti saab nimetada kindlalt töökohalt lahkumist, et luua ettevõte alal, kus toona oli entusiasmi rohkem kui kogemusi? Ma lihtsalt ei tahtnud vanaduspõlves kahetseda, et noorena mugavusest midagi tegemata jätsin, mida südames teha tahtsin. Mulle meeldis see valdkond, kus ma hobi korras niigi vabal ajal ennast täiendasin ning ma tahtsin sellele panustada rohkem oma aega, et muutuda veel paremaks ja muutusingi. Oleme ausad, ma tänase päevani naudin programmeerimist ja kõiki võimalusi mida see valdkond mulle pakub. Mulle meeldib luua ja see valdkond pakub mulle seda rõõmu.
Siiski uskuge mind, ma ei ole alati nii julge olnud. Mingil hetkel kuulusin ma sinna teise gruppi. Teisisõnu ma arvasin, et kui midagi julget või riskantset ette võtta, siis võib selle hundi rind olla nii haavleid täis, et hea kui ta koju tagasi suudab roomata. Seega polnud ma eriti varmas oma mugavusstsoonist lahkuma. Hea ja turvaline ju, vähemalt pealtnäha.
Mis muutis siis mind julgeks? Charlize Theron on öelnud: „Elus on hetki, kus on võimalik kas uppuda või ujuma õppida. Mõnikord on inimesed üllatunud, nähes, kui hästi nad ujuda oskavad.“ Täpselt see näitlejanna öeldu minuga juhtuski ja korduvalt. Mul oli elus periood, mis kestis ilma liialdusteta lausa 4 aastat, kus elu pani mind intensiivselt ja järjepidevalt olukordadesse, kus ei olnudki muud valikut – Sa, kas upud või õpid ujuma. Mina ilmselgelt õppisin ujuma.
Toon ühe näite, mis on tagantjärgi lausa koomiline. Nimelt olin ma ühes asutuses praktikal ning see asutus suunas mind üheks päevaks kooli, kus sealne sotsiaalpedagoog pidi tutvustama mulle oma tööd, mida ta ka tegi. Lisaks sellele arutlesime üldiselt erialastel teemadel. Ühel hetkel ta teatas, et tal tuleb klassijuhataja tund ja tema arvates ma võiksin ka sellest osa võtta. Olin ilmselgelt nõus.
Jõudsime siis klassijuhataja tundi. Tegemist oli tähelepanu- ja käitumishäiretega 8. või 9. klassi noortega. Sotsiaalpedagoog, kes oli vanem naisterahvas, püüdis kuidagi klassis sõna saada ja vaikuse tekkimisel, tutvustas mind ning ütles naeratades, et täna viib klassijuhataja tundi läbi hoopis Liise ja talle võib ka igasuguseid küsimusi esitada. Lugesite õigesti. Meil ei olnud poole sõnagagi juttu ei asutusega, kus ma praktikal olin ega ka selle sama sotsiaalpedagoogiga, et mina seda tundi läbi viin. Mul ei olnud mingisugust ette valmistust. Mul oli keeruline publik, sest nende tähelepanu oli raske haarata.
Kas ma olin hirmul? Ma valetaks, kui ma ütleksin, ei olnud, aga ma sain šokis olla täpselt 30 sekundit. See hetk oli mul isegi pea täitsa tühi. Peale selle poole minuti möödumist otsustasin rääkida eriala valiku teemal. Tõin näiteid enda elust ja üldisest tööturuolukorrast ning ka ülikoolide ja kutsekoolide võimalusest. Noored jagasid oma murekohti, proovisime nendele koos lahenduse leida. Vahepeal viskasime naljagi.
Sotsiaalpedagoog, kes kõike vaikides pealt vaatas, imestas hiljem, et noored suutsid 45 minutit täielikult mind kuulata ega hakanud tempe tegema, aga nii tõesti oli. Ma ei tea, paljud teist suudavad selle olukorraga samastuda, aga tean mitmeid, kes samas olukorras oleks nn hirmust ja šokist kaotanud ratsionaalse mõtlemise. Selliseid analoogseid olukordi on minuga juhtunud veel ja mitte vähe. Kusjuures ma olen selle kõige eest täna tänulik, sest julguse saavutamine ühes valdkonnas, kandub üle ka teistele valdkondadele.
Mida ma tahan selle looga öelda. Julgeks ei sünnita. Julgus on kõigi sees olemas, enamjaolt ollakse kas liiga mugavad või liiga hirmul, et teha julgeid otsuseid/valikuid. Oluline on mõista, et julgus ei tähenda hirmu puudumist, vaid millegi tegemist hirmust olenemata. John Waynegi on öelnud: „Julgus on surmahirmust hoolimata teele asuda.“ Seega julgus on Su enda otsus olla üle oma hirmust/hirmudest.