See teema on puhtalt inspireeritud mu lugejatest. Ühel koosviibimisel ütles mulle üks meesterahvas, kes olevat mu blogi lugeja, et ma võiksin selles kajastada töötajate väärtustamist, sest iga aastaga minevat see teema järjest päevakajalisemaks ning tal endalgi olevat juba raske vaadata kõrvalt noori inimesi, kes sõna otseses mõttes end mitte millegi nimel on võimelised haigla voodisse rügama. Kahjuks pole ka minu jaoks see teema märkamata jäänud ning olen küllalt tihti ka mõelnud, miks inimesed seda endale teevad?
Tean, et mõned on küllaltki ambitsioonikad ja loodavad karjääriredelil tõusta. Teised jällegi võtavad lihtsalt oma tööd liiga südamega. Kolmandad jällegi soovivad olla parimad, mõistamata, et seda rohkem hakatakse Sinult nõudma ning Sa ei suuda olla kunagi parim. Ka Sina hakkad ühel hetkel vigu tegema ning tuleb uus inimene, kes soovib jällegi olla parim. See on nõiaring. Mis neid inimesi ühel hetkel ühendab? Tööstress ja läbipõlemisoht, kuid sellele tihtipeale ei mõelda enne, kui tervis hakkab üles ütlema. Too meesterahvas arvas, et see on vaid noorte probleem, kuid kahjuks olen samu probleeme täheldanud ka vanematel inimestel. Mille nimel seda kõike siis tehakse?
Toon ühe üsna drastilise elulise näite. Inimene valiti välja paljude kandidaatide seast tollele ametipostile, sest elulookirjelduse ja vestluse järel oli personalijuht mõistnud, et tegemist on parima valikuga. Töötaja näol oli tegemist inimesega, kes tõesti võttis oma tööd südamega ning sai sellega suurepäraselt hakkama. Ettevõtte juhtkond oli õnnelik, et selline inimene nende ridadesse sattus, sest nii hästi polnud keegi eelnevatest töötajatest seda tööd teinud. Loomulikult töötajat ka kiideti ja väljendati talle juhtkonna rahulolu tema palkamise osas. Möödus 5 kuud ja töötajale hakati tööülesandeid juurde lisama, mis sisuliselt tähendas, et ta hakkas juba tegema kahe erineva ametiposti tööd, kuid palk sellest ei muutunud, ka ei muutunud ametinimetus. Küll aga suurenesid kohustused ja seda üsna suurel määral. Töötaja oli algselt nõus neid ülesandeid täitma, kuna esiteks öeldi talle juhtkonna poolt, et nad lihtsalt ei usalda kedagi teist ning on veendunud, et tema saab ka nende kohustustega reaalselt hakkama. Loomulikult oli töötaja meelitatud ning lootis sisimas, et kui ta kahel kohal hakkama saab, siis ühel hetkel muutub ka palganumber ja ametinimetus. Möödus 7 kuud ja midagi polnud muutunud, kui välja arvata see, et töötaja oli juba täielikus stressis. Tal ei olnud enam aega isegi oma lähedaste jaoks rääkimata siis millestki muust. Ühel hetkel ta otsustas, et hakkab ka tööd võtma nii nagu teised, et mille nimel ta siis rabab nüüd… Seda muidugi märkas juhtkond ning otsustas lõpuks töötaja palka veidi tõsta ja seda sõna otseses mõttes veidi. Endiselt ei olnud töötaja töökoormus vastavuses palgaga, kuid mõneks ajaks andis see inimesele uuesti motivatsiooni ja lootust, et ehk tuleb lähiajal ka see ametinimetuse muutus, millega kaasneks ka vääriline palk. Loomulikult seda ei tulnud. Läks veel 3 kuud mööda ja töötaja oli viidud nii viimsele piirile, et ta otsustas ülemusele kirjutada, mida ta tunneb ja mõtleb ning küsida väärilist palka tehtava töö eest. Kuna too inimene saatis selle kirja ka mulle lugeda, et ma ütleksin, kas see kiri sobib ning millise mulje see jätab, siis seetõttu tean ka seda kirja sisu. Võin öelda, et kiri oli viisakas, lugupidav, konkreetne ja aus.
Kuidas see asi lõppes? Töötajaga võeti ülemuse poolt ühendust ning too väljendas talle oma PETTUMUST sõnadega: „Sinust me poleks küll seda uskunud…“ Kas ta sai töökoormusele väärilise palga? Ei, seda küll taaskord tõsteti veidi, kuid sisuliselt sai ta palka endiselt vaid ühe ametiposti eest, kuigi kohustused olid kahel. Tollest samast päevast hakkas ta uut töökohta otsima ning tänaseks ta enam tolles ettevõttes ei tööta.
See lugu peaks mõtlema panema neid, kes täna nahast välja poevad oma lähedaste ja tervise arvelt, et nn orjata ettevõtet, kus karjääriredelil tõusmine on sama võimalik, kui see, et homme hakkab Päike tõusma läänest. Ma tean mitmeid ettevõtteid, kus inimesed annavad endast parima ettevõtte heaks, aga neid ei väärtustada ega hakatagi seda tegema. Paremad vabad töökohad ei jagune mitte firmasiseselt vaid tuttavatele. Palgad ei tõuse mitte seepärast, et palgafond ei võimalda, vaid seepärast et enda kukkur on enne vaja kõvasti täis ajada, sest mine tea, millal enam nii soojal kohal ei istuda. Loomulikult on küllalt ka neid ettevõtteid, kes oskavad oma töötajaid väärtustada ning mõistavad, et iga töötaja väärtustamine nende ettevõttes tagab firma parema toimimise ning kvaliteedi, kuid nagu öeldakse tilk tõrva rikub meepoti. Seega Sina, kes Sa täna oma tervise ja lähedaste arvelt rabeled end hingetuks, peatu hetkeks ja küsi, mille nimel Sa seda teed ja kes keegi seda ka märkab?