Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad. Üldiselt ma olen sellega nõus, aga tihtipeale vajab see ka tugevat panust enda poolt, sest vastasel juhul näib, et aeg vähendab vaid nn soola koguseid, mida haavale raputatakse, mistõttu haavad ei jõuagi täielikult paraneda. Mis saab siis, kui elu röövib Su usu tõelisesse armastusse?
Kuidas on see võimalik, imestad Sa? Kas lahkumineku tagajärjel? Jah, mõni kaotab ka siis usu tõelisse armastusse, kuid õnneks tundub, et siin on aeg üldjuhul väga hea haava parandaja. Mida see tähendab? Kui inimene saab lahkuminekust üle, siis suudab ta oma eluga ka edasi liikuda ning usk armastusse näib taastuvat kiiremini, kui algul arvata osati.
Kas siis elu üldse suudab röövida usku tõelisse armastusse? Kahjuks suudab. Usk tõelisse armastusse võib kaduda mõnel juhul lausa jäädavalt. Tean inimest, kes ei usu armastusse enam 10 aastat. Miks, imestad Sa? Mõtle, kui inimene on kohanud enda hinnangul oma hingesugulast, kes mõistab teda tõesti sügavamal tasandil. Kõik on täiuslik ja ta võibolla ei oskagi millestki enamast unistada… Kuni ühel hetkel elu üllatab teda halvas mõttes sealt, kus ta seda kõige vähem oodata oskas. Inimene, kes on kaotanud oma teisepoole traagilise õnnetuse või raske haiguse tagajärjel, teab väga hästi, mida tähendab hetk, mil kõik muutus…
Täiuslik elu pöörati pehmelt öeldes pea peale ning olgem ausad, see näib nii ebaõiglane. Kus ma seda tean? Ma olen mitme inimese elus olnud täpselt neil samadel rasketel aegadel. Kusjuures ma ei räägi siin kuldses keskeas või eakatest inimestest, vaid ikkagi noortest inimestest.
Seetõttu olen ma ka näinud, kuidas varasemalt tõelisse armastusse uskuv inimene, ei julgegi enam sellesse uskuda. Mis kõige hullem? Tihtipeale ei julgeta endale kedagi enam nii lähedale hingelist lastagi, sest meeles on ju ränk kaotusvalu. Peale seda, kui uskuda, et igaühe jaoks on kuskil see üks ja õige… Nüüd, kas see inimene, kelle nn õige kõnnib igaviku radadel jääbki elu lõpuni üksi või peab lihtsalt leppima kehva suhtega? Õnneks ei ole olukord nii must ja valge. Kuidas siis taastada usk tõelisse armastusse?
Siinkohal ei olegi teha midagi muud, kui anda endale aega kaotusvaluga toimetulekuks ja ühel hetkel lihtsalt riskida oma südame avamisega. Uskuge mind, mitte ükski armastav kaaslane ei soovi teises ilmas seda, et tema armastatu oleks terve elu üksi ja õnnetu, sest tema aeg siit elust lahkuda oli lihtsalt natuke liiga vara. Peale selle, mis siis, kui selle inimese roll Su elus oli õpetada Sind tingimusteta armastama. Ta avas Sind tõelisele armastusele. Võibolla ta näitas Sulle viivuks seda, milline peaks tõeline suhe olema, et Sa ei lepiks tulevikus vähimaga, vaid oleksid valiv ja leiaksid ikka tõesti oma ellu hooliva ja armastava teisepoole ning oskaksid oma uut kaaslast sama hellalt ja ehk veel hellemaltki kohelda. Ole tänulik, et selline imeline ingel Su eluteele ilmus ning täna teda kõige eest, mida ta Sulle kinkis, aga ära jää elama minevikku, sest iga inimene väärib õnne ja armastust olevikus. Ka Sina.
Need inimesed, kes ei ole midagi nii traagilist näinud kõrvalt või ise üle elanud, neile ma tahan lihtsalt südamele panna, et hoidke oma kaaslaseid. See, et nad on otsustanud oma elu teiega jagada ei ole iseenesest mõistetav – see on väärtus, mille eest olla tänulik. Olge teineteise jaoks olemas, kuulake, märgake ja armastage teineteist.
Lõpetuseks, Percy Shelley on öelnud: „Tõeline armastus erineb kullast ja savist selle poolest, et ta ei lähe jagamisel väiksemaks.“