Richard Bach on öelnud: „Tõelistel armastuslugudel pole kunagi lõppu.” Ometi on minu poole pöördunud mitmed pikaaegses suhtes olnud naised, kes on selles kahtlema hakanud. Kas neil on oma kaaslastele etteheiteid? Tegelikult ei ole. Lihtsalt nad on hakanud ise oma tunnetes kahtlema. Nad on veendunud, et elavad oma kaaslasega koos ainult harjumusest. Paradoksaalselt selle sama harjumuse pärast ei taha nad ka suhet lõpetada, kuid samas tõdevad, et sisemuses ei tunne nad oma mehe vastu mitte midagi. Sealt nad jõuavadki küsimuseni, kas oma pikaaegsesse kaaslasesse on võimalik uuesti armuda? Kas tunded võivad taas tekkida või nüüd ongi kõik katki?

Tegelikult ei ole katki mitte midagi. Lihtsalt rutiinne elu on hakanud mõjuma kehvasti suhtele. Miskipärast arvavad paljud inimesed, et suhte nimel pole vaja väga vaeva näha. Suhe peab toimima loomulikult ja kui peab hakkama pingutama, siis on ehk üldse parem lahkuda. Kui suhte alguses leitakse teineteise jaoks aega nii palju kui võimalik, siis pikaaegses suhtes see enamike paaride puhul ikkagi kaob, sest nüüd ju elatakse koos. Kas kooselu lõpetab üllatused, kvaliteetaja veetmise, ühised jutuajamised vms? Loomulikult mitte. Vähemasti see ei tohiks nii olla, et ühel hetkel ongi ainsad vestlused oma kaaslasega laste teemal ning koosveedetud aega kahekesi enam polegi. Täpselt nii ongi juhtunud naistega, kes mulle oma muret jagasid.

Mis neid naisi veel ühendab? Neil on head kaaslased, aga nad arvavad, et armastus on kadunud ning selle taas tekkimist nad küll loodavad, aga on kaotanud usu selle võimalikkusesse. Miks ma ütlen, et arvavad? Tegelikult pole see armastus kuhugi kadunud. Rutiin ja üksteise iseenesest mõistetavaks pidamine on mõjunud suhtele laastavalt, aga miski pole kadunud. Tuleb teineteisega rääkida südamest südamesse ja hakata uuesti suhet üles ehitama. Kuidas? Tuleb muuta rutiini, tuleb muuta harjumusi. Teineteist on vaja märgata, üksteisega rääkida, teha teineteisele üllatusi ning veeta ka kahekesi kvaliteetaega. 

Kuigi suhte alus on suhtlemine, siis naised, kes mulle on kirjutanud pole julgenud oma rahulolematust suhte osas oma kaaslasega jagada. Miks? Nad ei taha kaaslasele haiget teha, aga samal ajal mees võibolla ei saa arugi, et midagi kehvasti on, hetkeni, mil naine lendab lagedale lahutuse jutuga, sest tunneb, et piir on käes. Kaaslasega peab ikka rääkima enne, kui see piir kätte jõuab. Miks? Eks ikka selleks, et koos paremasse tulevikku jalutada.

Mis saab siis, kui tundeid ikkagi ei teki? Usu, need tekivad, sest need pole tegelikult kuhugi kadunud, vaid nad on lihtsalt peidus. Kunagi Sa ju armusid oma kaasasse. Tuleta meelde, mis oli see põhjus. Jagage oma lugusid teineteisega. Korraldage endale uus esimene kohting. Tehke teineteisele üllatusi. Siin on ainult enda fantaasia piiriks ning ma olen veendunud, et Sa armud taas oma kaaslasesse ning ka teie suhe muutub paremaks. Lihtsalt tuleb meeles hoida, et teineteist ei tohi enam niimoodi unarusse jätta.

Kas pikaaegsesse kaaslasesse on ikka võimalik korduvalt armuda? Kui ma üldse milleski saan kindel olla, siis selles. Ma olen oma abikaasaga pikalt koos olnud ning korduvalt temasse armunud. Tõsi, mul pole tunded ta vastu kunagi kadunud, aga me pole kunagi teineteist ka iseenesest mõistetavalt võtnud. Seetõttu ma julgen väita, et tõeline armastus kestab igavesti, kui seda õigesti toita.

Lõpetuseks, Allie Roberts on öelnud: „Kõik ütlevad, et Sa armud vaid korra, aga ma tean, et see on vale, sest iga kord, kui ma Sind näen, armun ma üha uuesti.”