Täna räägin ma teile loo enda elust, mis võiks natukene mõtlema panna, kas alati on vaja nii karme õppetunde mõistmaks, mis on tegelikult elus oluline? Nimelt umbes üheksa aastat tagasi sain ma esmakordselt üsna tõsise märguande selle kohta, et elu on habras ja seda tuleb osata hinnata. Tavaliselt me võtame oma elu ja eelkõige head tervist loomulikuna. Kui ühel päeval meil seda head tervist enam ootamatult pole, oleme valmis tegema kõik, et see tagasi saada. Paraku ei ole alati elus kõik nii lihtne kui pealtnäha paistab. Kui inimene pole ikka teinud järeldusi, mida see haigus on tulnud talle õpetama, siis ei saa see tervis kuskilt ka tulla. Tavaliselt haigused õpetavadki meile seda, et antud hetkel oleme teinud oma elus järjepidevalt valesid valikuid, oleme seesmiselt õnnetud ja sellega kurnanud oma keha. Teisisõnu me oleme valel rajal, aga õigele rajale justkui ka minna ei taha.
Ma ei tea, kas teie olete tähele pannud, et alguses enne ränka õppetundi, saadab elu teie teele leebemad õppetunnid. Kui te nüüd ei õpi ja järeldusi ei tee, siis tuleb rängem õppetund ning kui olete ikka eriline puuslik, siis tuleb teie ellu veel kõige rängem õppetund. Nii juhtus ka minuga. Oma jäärapäisuses ei tahtnud mina rängalt haigestudes küll mingeid järeldusi teha. Minu eesmärk oli kuidagi viisi terveks saada. Kuidas? See mind absoluutselt ei huvitanud. Seda ma näha ei tahtnud, et mu enda mõtted ja valikud olid sellise ränga tervise halvenemise taga. Ühel ööl seitse aastat tagasi andis elu mulle tõelise paugu. Nimelt tol ööl, ma lihtsalt ei saanud enam hingata. Sõna otseses mõttes vaakusin hinge. Selle aja vältel jooksis terve mu toonane elu mu silme alt läbi. Nägin oma lähedasi inimesi. Mida olin teinud hästi. Kui oluline ma olen oma lähedastele jms. Lisaks sellele nägin olukordi, kus olin käitunud valesti ja eelkõige sain aru, mida mul oli vaja muuta. See oli minu jaoks murdepunkt. Tean seda, et kui minusse poleks tol samal hetkel tulnud seda mõistmist ja ahaa-efekti, siis ma ei oleks täna siin. Kuna ma sel hetkel tundsin, et mul on inimestele veel väga palju anda, siis mingil imekombel mu organism hakkas uuesti hapniku omastama ja sain uuesti hingata. Siiani on meeles ka arsti sõnad, kes tagantjärgi imestas, et ma kõigest eluga välja tulin. Seega elu näitas mulle sõna otseses mõttes, kui üürike see võib olla ja kui oluline on elu väärtustada.
Miks ma sellest räägin? Ma tahan lihtsalt jagada teile neid teadmisi, mis minuni tööl ööl jõudsid. Oma kiires elus ja virrvarris me unustame tegelikult kõige olulisema elus. Me ajame taga asju ja väärtusi, mis elu lõppedes ei oma absoluutselt mitte mingit tähendust. Nagu näiteks raha, haridus, töö, staatus, edu, uhked autod, majad, võim jms. Ma ei ütle, et näiteks raha, haridus või töö pole oluline. On küll, aga sealjuures ei tohi need tulla kellegi arvelt. Tihtipeale elus need tulevad meie kõige lähedasemaste inimeste arvelt. Me tahame rohkem saavutada ja seepärast töötame rohkem, siis teenime ka rohkem raha. Sealjuures märkamata, et lähedased inimesed ei saa enam ammu aru, kui kallid nad teile on ja kas te neid üldse tähele panete. Kui tihti me üldse väljendame lähedastele oma tundeid või ütleme ilusaid sõnu?
Võtamegi näiteks suhted. Tänapäeval ei julge paljud noormehed ega neiud tunnistada vastaspoolele oma tundeid, kui need on tekkinud, sest kardetakse nn korvi saamist. Teisisõnu on hirm, et saadakse haiget tõrjumise näol. Kui te mõtlema hakkate, kas märkate, kui naeruväärne see tegelikult on? Me ei julge öelda teisele ilusaid sõnu ja väljendada seda, mida tunneme, vaid lihtsalt ootame, et teine teeks esimese sammu. Kui kumbki oma julgust kokku ei võtagi? Kas see pole ka mitte see hetk, mida elu lõpul kahetseda? Mõtlemapanev on see, et me ei julge väljendada positiivseid tundeid ja öelda ilusaid sõnu. See on justkui tabu ja nõrkuse tunnusmärk. Samas negatiivsed tundeid me väljendame väga julgesti ja halvasti oskame ka teistele öelda. Kas viimane näitab tõesti tugevust või hoopis seda, kui kaugele me oleme triivinud sellest, mis on elus tegelikult oluline?
Tasub mõelda sellele, et on elu liiga lühike selleks, et jätta oma tunded kallile inimesele väljendamata või ilusad sõnad lähedastele ütlemata. Okei, te ei ütle neid täna ega homme, aga mis saab siis kui ülehomme on juba liiga hilja? Liiga traagiline näide? Kahjuks või õnneks tean mina inimesi meie keskel, kes on selle läbi elanud ja teavad, mis tunne on siis, kui on liiga hilja. Ka mina tol ööl kartsin, et nüüd võib olla liiga hilja kõigeks… Kas Te suudate sel hetkel elada teadmisega, et teie kallis inimene ei saanudki kunagi teada, kui väga te teda armastasite, sest te lihtsalt ei julgenud talle seda tunnistada hirmust haiget saada või kõlada liiga pehmelt? Täna ei suuda te mõelda, aga millelegi muule, kui saaks vaid aega tagasi keerata ja talle öelda, mida te tundsite, sest päeval mil veendusite elu üürikuses, tunnete te suuremat valu ja hirmu, kui toona oskasite arvata…
Seega kallid lugejad, olge tänulikud selle elu eest, mis teile on antud ja uskuge see ei ole nii iseenesestmõistetav – see on väärtus. Lisaks sellele ärge unustage olla julged ja avatud, sest elu lõpul ei loe see, kui palju raha ja kraade teil tagataskust võtta on või mil määral te end tööga olete suutnud hõivata. Loeb see, kui saate elule tagasi vaadates öelda: te elasite, olite ise õnnelik ning muutsite ümbritsevad õnnelikuks ja julgesite lähedastele inimestele näidata nii sõnades kui tegudes, kui olulised nad teile tegelikult olid…