Alles mõni aeg tagasi ma avastasin kui raske on tegelikult millestki vanast ja harjumuspärasest lahti lasta. Olgu selleks siis mõni inimene, komme, tähenduslik ese, situatsioon vms. Samas, et meie ellu saaks tulla midagi uut ja paremat on vaja vana vabaks lasta ja seda mitte üksnes materiaalselt, vaid ka oma mõtetes ning eelkõige südames.
Ma ei tea, kas see on ka teiste inimeste puhul nii, aga mulle on palju kordi öeldud, et teistele ma oskavat nõu anda, aga ise samas situatsioonis olles oma nõu kuulata ei oska. Eks see vasta ka mingis mõttes tõele. Seetõttu on ka mul olnud keeruline lasta lahti vanast. Näiteks kui elu meile midagi õpetab, kas siis mõne inimese või situatsiooni kaudu ning me selle n-ö õppetüki omandame, on igati normaalne, et meil ei ole vaja seda ülesannet samal raskusastmel enam läbida, see on tehtud. Nüüd on vaja liikuda edasi uute õppetükkide juurde. Nagu kooliski on igati normaalne, et 11nda klassi lõpetamisel, läheb noor 12ndasse, mitte tagasi 11ndasse või 10ndasse klassi. Miks on aga elus tihti nii, et õppetunni omandamisel (mis tavaliselt võib tulla ka nn katastroofi näol ehk siis rasked haigused, lähedase surm, töökaotus, lahkuminek jne) me ei liigu edasi, vaid pigem tahame liikuda tagasi harjumuspärase juurde? Kas tõesti me arvame, et nii on lihtsam või on väga raske uskuda, et see on meie jaoks uus võimalus ja tõesti meid on midagi paremat ees ootamas? Eranditult meid ka on midagi paremat ees ootamas, sest elus ei juhtu mitte midagi ilma põhjuseta.
Lugesin kunagi ühest raamatust, kuidas üks naine kaotas töö, kus ta oli aastaid töötanud. Juhtunu oli tema jaoks tõsine katastroof ja midagi positiivset ta algul sellest situatsioonist leida ei osanud. Aeg möödus ja naine hakkas tegelema käsitööga, mida ta väga armastas. Paari aasta pärast oli naine juba ettevõtja. Tagantjärgi oskas ta küll näha juhtunud situatsioonis positiivset, sest enda sõnul poleks ta ilma töökaotuseta kunagi julgenud isegi oma ettevõtte loomise peale mõelda. See on näide sellest, kuidas iga asi meid tegelikult edasi arendab. Ma usun, et kõikide elus on analoogseid näiteid, kus ilma teatud x sündmuse toimumiseta poleks toimunud tema elus y sündmust, mis omakorda on mõjutanud elu väga positiivses suunas.
Ainus kindel asi siin elus on MUUTUS. Seega tuleb neisse suhtuda loomulikult, võimalikult positiivselt ning mitte unustada tõsiasja, et kõigel siin elus on kindel põhjus. Kõik, mis on Teie elust lahkunud, need ongi pidanud minema. Nad olid Teie õpetajad, Te olite edukas õpilane, omandasite õppetunni ja aeg on edasi liikuda, teha ruumi uuele. Teisisõnu tuleb õppida rohkem elu usaldama.
Samas kui Te vanast lahti ei lase, siis on kaks varianti, kas Te muutute oma elu ohvriks (kus kõik tundub nii võimatu, raske ja kole) või panete lihtsalt oma elu teatud mõttes ooterežiimile. Ehk siis elu annab rahulikult aega mõelda, miks Teil näiteks ei õnnestu saada praegu seda, mida Te soovite? Mõelge, kas see, mida Te tahate pole tõesti Teie jaoks või hoiate Te kramplikult kinni vanast ega julge seda endale tunnistada?