Mis on kriis? See ei ole midagi muud kui kriitiline periood, kus toimuvad suured muutused inimese elus. Kriis jaotatakse kaheks elulisteks e arengukriisideks ja traumaatilisteks kriisiteks. Esimeste hulka kuuluvad murdeiga, lapsevanemaks saamine, elukoha muutus jt. Teiste hulka kuuluvad lähedase kaotus, haigused, töökaotus jt. Seega võib väita, et kriisi kogevad elus kõik inimesed ning see on osa inimeseks olemise võlust ja valust (Soots, 1999). Seda lugedes tunnevad kindlasti mitmed inimesed kergendust, sest nad ei ole üksi. Absoluutselt kõik inimesed kogevad elus kriise, ainsa vahega, et osad meie hulgast ei oska nendega lihtsalt toime tulla.
Nad põgenevad, arvates, et nii on kergem ning kummalisel kombel ei saa neid inimesi väliselt ka kuidagi nõrkadeks nimetada. Nad on pealtnäha murdumatud, sest ei lase kriisidel end jalust niita. Kahjuks seesmiselt pole asjad nii roosilised. Teisalt olen märganud, et alati pole põgenemiseks kriisigi vaja, piisab vaid enda projitseeritud alusetust hirmust ning ongi nn aeg jalga lasta. Miks osad meie hulgast tegelikult põgeneda soovivad ning kuidas seda ära tunda?
Põgenemine viitab tavaliselt sellele, et inimene pole enda arvates emotsionaalselt piisavalt tugev, et iseendaga silmitsi seista – elada läbi ja lahendada enda sees valitsevaid hirme või tulla toime näiteks traumaatiliste kriisidega. Efektiivsemaks peetakse varianti, kus välisel jäätakse endast mulje kui tugevast isiksusest, kes suudab tõhusalt oma tööd teha ega lase end millestki heidutada. Kõrvalseisvad inimesed ei suuda muud teha kui imetleda, kuidas mõni inimene suudab ka kõige keerulisematel eluperioodidel säilitada oma elus nn tasakaalu. Mis toimub tegelikult selle välise taga? Sisemiselt on tavaliselt tegemist haavatud inimestega, kes otsivad erinevaid väljapääsu teid, et mitte minevikus aset leidnud kriisi lahendada või oma hirmudega silmitsi seista. Mida vähem selleks on aega, seda parem. Märksõnadeks siinkohal ongi end tegevustega hõivata, et poleks aega mõelda. Seetõttu mõni põgenebki töösse ja/või hobisse, teine pidutsemisse, kolmas šoppamisse, neljas treeningutesse, viies ekstreemsustesse, kuues kasutab kombineeritud põgenemismeetodeid. Teisisõnu seda nimekirja võiks jätkata pikalt. Mida need inimesed kohe mõista ei suuda, on see, et varem või hiljem niidab kriis neid ikkagi jalust. Lihtsalt enda heaolu nimel on parem elada kriisid läbi koheselt, sest hiljem elatakse neid paraku raskemalt üle.
Kuidas inimesed saaksid elada nii, et nad ei peaks enam põgenema, kui kriis neid jalust niidab? Lihtne, tuleb silmitsi seista tolle kriisiga. See läbi elada. Leida aega iseenda jaoks ja tõsiselt süüvida endasse. Lisaks sellele tuleb julgeda silmitsi seista oma hirmude, valu ja emotsioonidega. Me kõik oleme inimesed. Me kõik elame üle kriise. Meil kõigil on elus hirmud. Seega ei ole vaja mängida kangelast teiste jaoks, vaid olla kangelane eelkõige iseenda jaoks.
Eesti vanasõnagi ütleb, mis ei tapa, see teeb tugevaks. Uskuge, ükski kriis ei ole tulnud Teid tapma, vaid Teid arendama ja tugevamaks tegema. Seega kallis lugeja, kas Sina oled täna piisavalt julge ja tugev, et oma kriisidega ning hirmudega toime tulla ja edasi areneda või leiad siiani, et põgenemine on kõige tõhusam meetod?