Rooma riigimees Cato Vanem on öelnud: „Kui sind valitseb mõistus, siis oled sa kuningas, kui aga keha, siis oled ori.“ Kui palju meil 21. sajandil kuningaid on? Kahjuks ääretult vähe. Aga miks? Koolis õpetatakse meile palju teadmisi, aga üks kõige olulisem ja eluliselt igati vajalik aine jäetakse õpetamata. Õigem on väita, et see aine ei ole õppekavas isegi mitte kirjas, sest enamik meie ühiskonnast ei valda isegi seda nn kunsti, rääkimata õpetamisest ja kui seda õpetaks inimene, kes ise seda ei jaga, siis toob see rohkem kahju kui kasu. Näen, et selle aine mitte õpetamine ongi põhjuseks, miks enamik inimesi end tänapäeval ise vabatahtlikult orjastavad. Lihtsalt neil pole teadmisi, nii nagu polnud teadmisi nende vanematel.

Mida ma silmas pean? Ma räägin rahaõppest, mis tänase päevani liigub edasi pereliini pidi. Kui vanemad oskavad majanduslikult arukaid otsuseid langetada, siis annavad nad need teadmised edasi oma lastele. Kahjuks on selliseid vanemaid käputäis. Tänu sellele ongi meil 21. sajandil ääretult vähe rahatarku. Mõned vähesed jõuavad nn rahatarkade ridadesse ka iseõppimise teel, aga mida teeb suurem osa meist? Elatakse võlgu. Võetakse peale suured laenu- ja liisingukoormad. Mis on tulemus? Inimesel lõpeb raha otsa enne uut palgapäeva. Halvemal juhul laenatakse veel enne uut palka kelleltki raha juurde, et elada sõna otseses mõttes laenu oravarattas, millest inimene ei saa välja enne, kui hakkab langetama arukaid rahalisi valikuid.

Kuidas mõjutab rahalise õppe puudumine suuremas plaanis meie ühiskonda? Inimesed on õnnetud, sest suurte rahaliste kohustuste tõttu tehakse tööd, mis ei paku rõõmu, aga muud ka teha ei saa, sest suured kohustused on peal ja mis juhtub, kui 2 nädalaga ei leia veel uut tööd? Nii jäädakse aastateks tööle asutustesse, kus võib esineda töökiusamist või tehakse lihtsalt tööd, mis ei meeldi. Igal juhul suureneb nii vaimsete probleemide osakaal meie ühiskonnas.  Ma arvan, et me kõik teame vähemalt ühte inimest oma tutvusringkonnas, kes teeb tööd, mis talle ei meeldi, sest arved tahavad maksmist. See ei ole eluterve, aga jumala eest, ärge nüüd minge selle inimese juurde ja soovitage tal teha rahaliselt mõistlikumaid otsuseid või veel hullem öelge, et vahetagu ta oma töö ära selle vastu, mida ta tegelikult teha tahab, sest see ei aita. Inimene peab ise selle teadmiseni jõudma, et tema enda rahalised valikud on ta sinna olukorda mänginud, kus ta täna on. Kõlab karmilt, aga uskuge, inimest ei saa aidata, kui ta ise abi ei soovi.

Siinkohal tuleb mul ka eluline näide meelde. Tihtipeale, kui rääkida kellegagi majanduslikel teemadel, kes ei oska arvata, et Sinu lähenemine rahale on väga erinev sellest, kuidas tema rahasse suhtub, siis see kogemus ei pruugi olla meeldivate killast kummalegi osapoolele. Põhiline vastus neile, kes ei suhtu rahasse nii nagu enamik on: „Mis Sul viga rääkida? Sul on hea palk, oleks mul sama hea palk, siis saaksin ka investeerida ja ilma liisinguta arvuti/pliidi/pesumasina/auto jms osta.“ Elul on aga vahel üsna huvitavad keerdkäigud. Nii juhtus ka ühe mu tuttavaga, kes mulle kunagi täpselt nii vastas. Ta töötas end oma valdkonnas kenasti üles ja sai töökoha, mille palk oli 2200€ kätte. Tol perioodil ületas ta sissetulekutes minu sissetuleku, aga mis oli tulemus? Nüüd oma sõnade järgi oleks ta pidanud saama ilma liisinguteta vajaminevat tehnikat osta ja ka investeerida, aga tegelikult elas ta ikka võlgu ning kuu lõpus olid tal rahad endiselt otsas. Suurenes küll sissetulek, suurenesid ka kulutused ning kui ollakse ikka harjunud üle oma võimete elama, siis sissetuleku suurus ei loe. Lõpuks muidugi sai mu tuttav õppetunni kätte ning loodetavasti täna elab juba tunduvalt rõõmsamat elu.

Lõpetuseks, mis on orjus? Orjuse definitsiooniks on olukord, mil inimene on muudetud teise isiku, riigi või organisatsiooni omandiks. 21. sajandil inimesed orjastavadki end vabatahtlikult liisingute- ja laenulepingutega ning lepingu allkirjastamise hetkest alates ongi nad piltlikult öeldes pankade, liisingu firmade vms omandid ning nende elu edasised otsused sõltuvadki nüüd tugevalt nendest lepingutest, millega nad end orjastasid. Mida meie saame täna teha? Panustada lastesse ja noortesse, et peale tulev põlvkond oleks targem, olenemata sellest milliseid rahalisi valikuid teevad nende vanemad. Selleks, et meie ühiskond oleks tulevikus vaimselt tervem ja tugevam, peame rahaõppe viima oma haridussüsteemi. Eesti on piisavalt väike riik ja miks ei võiks me selles osas olla eeskujuks teistele riikidele. Tuleme ühiskonnana välja sellest iseloodud orjusest ja võtame vastutuse oma elu eest enda kätte. Oleme kuningad, mitte orjad. Rahaline vabadus ei ole väheste privileeg, vaid teadlik valik, milleni võid jõuda ka Sina.