Vsevolod Meyerhold on öelnud: „Ühel inimesel kutsub kuristiku nägemine esile mõtte kuristikust, teisel sillast. Mina kuulun nende teiste hulka.“ Piltlikult öeldes on maailmas neid kuristiku meie silme ette manada püüdvaid inimesi omajagu ning tundub, et selline inimestelt eneseusu röövimine saab alguse, kui mitte kodust siis paraku koolist. Kas aga kõik noorukid on piisavalt tugevad, et mitte lasta kuristiku jutul end kuristiku vedada vaid näha selle asemel silda?
Mitmed inimesed on rääkinud mulle oma kooliaja lugusid, kuidas just õpetajad on röövinud neilt pikaks ajaks usu, et nad suudavad oma unistusi täita. Ühtpidi mõistan ka neid pedagooge, kes on koolis justkui missioonil, arvates, et mida kriitilisem lapse suhtes olla, seda paremaid õpitulemusi tahab ehk õpilane näidata. Reaalsus on paraku teine, sest kõik lapsed ei suudagi olla kõikides ainetes võrdselt head, kuid see ei tähenda, et nad elus peaks maha kandma. Õpetajate missiooniks koolis võiks olla inspiratsiooni ja eneseusu süstimine õpilastesse. Lisaks siis oma eriala õpetamisele. Mitte eneseusu kaotamine, sest see tasub nendele lastele tulevikus palju valusamalt kätte.
Räägingi paar oma lugeja lugu. Neist esimene lugeja pöördus minu poole juba 2015. aastal ning palus, et kirjutaksin sellest, kuidas õpetajad võivad röövida eneseusu. Temaga just nii oligi juhtunud. Tegemist on väga heasüdamliku, lahke, püüdliku ja sõbraliku neiuga, kellel koolis ei olnud nii hästi läinud. Mitte, et ta poleks õppinud. Ta tõesti püüdis ja õppis, kuid mõned asjad olid teatud ainetes jäänud arusaamatuks ning kehvad hinded tulid siit ja sealt. Kui neiu oli keskkooli lõpuklassis ning rääkis ülikooli sisseastumiskatsetest ning erialast, mida ta soovis õppima asuda oma klassikaaslastega, teatas õpetaja, kes oli mööda minnes tema juttu kuulnud: „Ära näe vaeva, Sa ei saa nagunii ülikooli sisse!“ Ilmselgelt oli õpilane endast väljas ja peale õpetaja öeldud sõnu ta kartiski ülikooli sisseastumiskatseid. Tal oli suur hirm, et teeb end teiste ees lolliks. Isegi ta oma õpetaja oli ju öelnud, et ei maksa vaevuda. Õnneks oli tal toetav perekond, mida kõigil ei pruugi olla. Igal juhul läks see neiu ülikooli sisseastumiskatsetele. Kusjuures läbis need edukalt ja sai soovitud erialale sisse. Hiljem ka lõpetas selle ning nagu ta ise ütles täitis oma unistuse. Peale selle tõestas ta oma õpetajale, et kui inimene midagi väga tahab, siis ta selle ka saavutab. Tänase päevani töötab see neiu erialal, mille ta lõpetas ning on väga pühendunud töötaja. Õige inimene, õigel kohal.
Teine lugu räägib noormehest, kellele õpetajad ei soovitanud isegi keskkooli minna, vaid õppida selgeks amet, kindlustamaks, et noor inimene tulevikus ikkagi kuidagi oma eluga toime tuleks. Poisi sõnul korrutasid pedagoogid talle pidevalt, et ta pea ei võta nii hästi, et keskkoolis toime tulla. Kuna tegemist oli väga tahtejõulise noormehega, siis ta püüdiski just sellega olla üle kõigest negatiivsusest, mis tema suunas nii pedagoogide kui ka lähedaste poolt tuli. Tema sõnul toetasid teda, vaid ta paar lähimat sõpra. Seega olenemata sellest, et talle sisestati nii kodus kui ka koolis, et keskkool ja ülikool pole tema jaoks valis too noormees siiski oma tee. Järgis oma unistusi. Ta läks kõigest olenemata keskkooli ja lõpetas selle keskmiste tulemustega. Kui te arvate, et ta läks õppima kutsekooli, siis tegelikult mitte. Tal oli juba väiksena olnud unistus omandada eriala, mida oli õppinud ja omandanud tema varalahkunud isa. See eriala oli ta unistus ning ta nägi kõvasti vaeva, et soovitud eriala sisseastumiseksamid läbida. Loomulikult ta läbis need, lõpetas ka ülikooli õigeaegselt ning tänase päevani töötab erialal, mida armastas nii ta isa kui ka tema. Taaskord julgen öelda, et inimene on õigel kohal.
Inspiratsiooniks tahan öelda, et sarnaseid lugusid on juhtunud ka tuntud inimestega. Näiteks Sir Richard Charles Nicholas Branson, kes on tänasel päeval Suurbritannia ettevõtja ning tuntust kogunud üle maailma eelkõige just tänu oma Virgini kaubamärgile. Uskuge või mitte, aga tema polnud samuti koolis just kõige targem õpilane. Seega teatas tema õpetaja ühel päeval talle, et sinuga poiss on lihtne – sinust saab tulevikus kas kriminaal või miljonär. Naljaga pooleks võiks öelda, et vähemalt andis õpetaja talle valiku ning esimene valik ei olnud ju isegi kaalumist väärt. Nagu me täna kõik teame, valis Branson viimase variandi. Seega õpetajad teadvustage, kui tugev võib olla teie roll kellegi inimeseks kujunemisel. Mõelge, mida te kellelegi ellu kaasa annate. Teil on võime anda noortele ellu kaasa piltlikult öeldes tiivad või lasta nad ellu kui kärbitud tiibadega kotkad, kes ei julge lennata.
Lõpetuseks Euripedes on öelnud: „Inimese väärtuslikem omadus on võime otsustada, mida mitte uskuda.“ Seega, kui keegi ütleb teile, et miski millest te unistate, pole võimalik, mis iganes põhjusel. Ärge uskuge nende juttu, vaid võtke neid kui motivaatoreid, et oma unistuste poole edasi liikuda. Teil on nüüd lihtsalt üks põhjus rohkem juures, miks oma unistus täita ning tõestada, et inimene võib oma elus saavutada kõik, millest ta unistada oskab. Piisab vaid soovist, tahtmisest ja tegutsemisest. Kõik on võimalik.