Kas Sa tead, mis on ühist muinasjuttudel ja praegu maailmas toimuval? Kui Sa mäletad mõnd muinasjuttu, siis tead, et seal toimus võitlus hea ja kurja vahel. Mis toimub meil praegu maailmas? Täpselt sama. Kes saavutas võidu muinasjuttudes? Alati headus. Kuidas see võit seal saavutati? Kangelaste abil. Need olid need tegelased, kes hirmust olenemata seisid vastu kurjusele ning seadsid õigluse jalule. Õnneks ei eksisteeri kangelased ainult ilukirjanduses ega muinasjuttudes, vaid need inimesed on päriselt olemas. Nad elavad meie keskel ning näitavad oma vaprust, siis kui selleks on sobiv aeg.
Mu vanaema on lapsena üle elanud II maailmasõja. Kui ma olin umbes 10aastane, siis küsisin ma ta käest sõjas toimuva kohta. Mäletan, et vanaema rõhutas, et sõja ajal näitavad inimesed välja oma tõelist palet ning äraandjaid on ka oma rahva seas. See viimane oli minu jaoks muidugi mõistetamatu, kuidas Sa saad kasu nimel oma rahva seast kedagi surma saata? Veri jääb ju ka Sinu kätele. Ma usun sellesse, et ükski halb tegu ei jää karistuseta. Iga tahtlikku halva teoga loob inimene lihtsalt halba karmat nii endale, kui ka oma järeltulijatele, aga võibolla neid inimesi ei huvita isegi see. Üks mis kindel, sellised inimesed ei ole meie aja kangelased, vaid häbiplekid. Õnneks ei ole meil selliseid inimesi üleliia palju. Kurjus ja pahasoovlikus võib küll olla õõvastav, aga ta on ALATI vähemus ning kahvatub headuse jõu ees.
Kes on siis ikkagi need meie aja kangelased? Kangelased, kelle poole saame vaadata juba täna tõelise imetlusega?
Ma julgen väita, et Euroopa number üks kangelane on, Ukraina president, Volodõmõr Zelenskõi. Väga paljude riikide juhid peaksid temast eeskuju võtma. Kujuta ette, endine koomik ja näitleja võidab presidendi valimised olukorras, kus tema riigi idaosa on juba sõjas vaenuliku naaberriigiga. Kas Sa usud, et ta mõtles sellele, et sõda võib Ukrainas nii laiaulatuslikuks muutuda? Mina ei usu. Seda enam, et ta oli veel 22. veebruarilgi meie presidendiga kohtudes, pidanud ebatõenäoliseks Venemaa laiaulatuslikku sissetungi ja Kiievi ründamist. Siinkohal ta küll eksis, aga kui talle pakuti lääneriikide poolt transporti mõnda turvalisse riiki, sest ta oli sihtmärk, siis mida vastas Ukraina president: „Ma ei vaja transporti, vajan relvi ja laskemoona.“ Ta näitab suurepäraselt kõigile maailma riigipeadele, milline on tõeline juht. Tõeline rahva teener. Tõeline motivatsioonikõneleja. Tõeline liider, kelle taha on koondunud maailma demokraatlikud riigid ning oma rahvas ja ka sõjavägi, kelle üle on kogu Euroopal põhjust olla uhke.
Muide, ka meil eestlastena on põhjust olla uhke, ka meil on oma kangelased. Volodõmõr Zelenskõi on Eestit toonud eeskujuks mitmeid kordi ka teistele riikidele. Ta on öelnud: „Eesti on küll väike riik, aga julge.“ See tähendab, et meie juhid teevad head tööd, eesotsas peaministriga, kes suudab kõnetada ka neid eurooplasi, kellele sõda võib vahemaa tõttu isegi kaugeks jääda. Selle tähtsust ei tasu alahinnata. Kui me juba kangelastest räägime, siis ei saa ma välja toomata jätta Eesti Kaitseväe juhatajat, Martin Heremit, kes lisaks oma põhitööle on võtnud sotsiaalmeedias südameasjaks valeuudiste ümber lükkamise. Siinkohal saab talle soovida ainult jõudu ja jaksu tõe paljastamisel.
Bob Riley on öelnud: „Rasked ajad ei loo kangelasi. Rasketel aegadel paljastub meie sees olev kangelane.“ Seda ilmestab hästi meie abivalmidus võtta vastu sõjapõgenikke ning mitte lasta valeuudistel end pimestada. Kui Sa leiad enda seest üles julguse ja südameheaduse, siis võib kangelane peituda meist igaühe sees. Kuidas leida endas julgust? Tuleb meeles pidada, et vaprus ei ole midagi muud, kui tegutsemine hirmust olenemata. Mõtle, kui kõik kardavad tegutseda, siis mismoodi saab maailm muutuda paremaks paigaks? Kas Eesti oleks üldse kunagi vabaduse saanud, kui kõik oleksid kartnud tegutseda? Ei oleks ju. Ometi väärtustame me kõik täna oma vabadusi ning oleme tänulikud neile, kes olid julged.
Jagan veel ühe loo tõelisest kangelasest, kes võiks olla meile kõigile eeskujuks. Nimelt lugesin hiljuti lehest 14aastasest Ukraina poisist nimega Oleksandr Hutsal, kes päästis nii enda pere kui veel 30 inimese elu Butšas. Mida ta siis tegi? Ta riskis iga päev oma eluga, otsides toitu, vett ja küttepuid Butšas ning viies need keldrisse, kus varjasid end nii oma pere kui ka ülejäänud 30 inimest. Olgu täpsustatud, et Butša on see linn, kus Venemaa korraldas eriti õõvastavaid sõjakuritegusid. Seal olid jubedad ühishauad ning tsiviilisikuid oli tulistatud lihtsalt tänaval kõndimise / jalgrattaga sõitmise ajal. Kui Oleksandrit nimetati seetõttu kangelaseks, et ta Vene võitlejate tule all mööda Butšat vajaminevaid asju teistele toimetada püüdis, et inimesed elus püsiksid, siis poiss ise end kangelaseks siiski ei pea. Ta lihtsalt tegi seda, mida oli vaja teha. Kõrvaltvaatajana, ma arvan, et Sa nõustud minuga, et kui see pole kangelastegu, siis mis seda üldse on?
Mida me saame siit järeldada? Tõeline kangelane ei kiitle ise oma kangelastegudega, vaid on tagasihoidlik, sest teod kõnelevad ise tema eest.
Lõpetuseks, näitleja Debi Mazar on ölenud: „Kangelane on keegi, kes on ennastsalgav, hingelt helde, kes püüab lihtsalt võimalikult palju tagasi anda ja inimesi aidata. Minu jaoks on kangelane keegi, kes päästab inimesi ja kes tõesti hoolib.“