Inimestena meeldib meile mõelda, et oleme erilised. Kahtlemata on valdkondi, milles võime olla teistest andekamad. Kindlasti on inimesi, kelle jaoks oleme ka tõeliselt erilised. Samas, kui jõuame inimese põhiolemuse ja väljakutseteni, siis selles osas oleme üksteisega sarnasemad, kui meile meeldib mõelda. Sa küsid, kuidas saavad väljakutsed olla inimestel sarnased, kui taustad on meil kõigil erinevad?
Mäletan üht loengut ülikoolis, kus õppejõud meile rõhutas, et me kunagi ei langeks eelarvamuste küüsi ja jätaksime meelde, et raskused ja väljakutsed võivad tabada igaüht olenemata nende taustast. Mida see tähendab? Kuigi tahame uskuda, et meil on elus alati kõige üle kontroll, siis tegelikult ju seda pole. Elu on pidevas muutumises. Elu üheks eesmärgiks on meid edasi arendada. Muuta tugevamaks inimeseks. Me võime elada unistuste elu, mis ei tähenda, et oleme kaitstud elu väljakutsete eest. Keegi meist pole nende eest kaitstud. Usu, haiguseid ei huvita, milline on meie taust. Ega muidu ei öeldaks, et haigused käivad ikka mööda inimesi.
Samamoodi julgen väita, et ei ole inimest, kes elu jooksul ei tunneks leina. Samas ei tea keegi, kuidas võib lein mõjuda enne, kui on ise seda kogenud. Mõtleme edasi, kas oma langetatud valikutes kahtlemine sõltub taustast? Kas lahkhelid oma lähedastega sõltuvad taustast? Või sõltub taustast hirmude olemasolu? Ei sõltu ju. Hirm kui tunne ei ole meile kellelegi võõras. Me kõik oleme seda mingil ajahetkel tundnud. Tõsi hirmu tekitavad olukorrad võivad olla erinevad, aga hirmutunne ise ei ole midagi erakordset.
Paraku paljude inimestega lävides olen mõistnud, et inimesed on oma põhiolemuselt egoistid. See tähendab, et väljakutseid kogedes mõeldakse, et probleem, mida parasjagu kogetakse, on tõeliselt eriline ja raskem, kui keegi iial on pidanud varem läbi elama. Seetõttu langetakse ka suuremasse masendusse, sest keeruline on mõista, miks elu piltlikult öeldes nõndaviisi nüüd nüpeldab… Tegelikult on neid samu väljakutseid läbinud paljud meie hulgast. Seega ei saa olla ju need nii erakordsed, kui me parasjagu arvame või tunneme. Ainulaadsed saavad olla ainult viisid, kuidas me otsustame neid väljakutseid lahendada.
Tähtis on mõista ka seda, et need probleemid ei ole tulnud selleks, et juhatada meid kuskile allakäigu trepile, vaid eelkõige on need väljakutsed tulnud meid arendama, et saaksime muutuda paremaks versiooniks iseendast. Seega selle asemel, et muserdada end mõtetega keerulisest olukorrast, kuhu oleme sattunud, püüame keskenduda hoopis väljapääsu otsimisele. Sealjuures tasub olla loov ja mõelda nii-öelda kastist välja, sest tihti on lahendused palju lihtsamad, kui olime alguses arvanud.
Kuigi me ei taha seda tunnistada, õpime elus rohkem olukordadest, mis on väljakutsete rohked, sest see sunnib meid mugavusstsoonist väljuma. Kui elus poleks neid väljakutseid, mida oleme pidanud läbima, kas ikka oleksime täna need inimesed, kelleks oleme saanud? Sellel mõtterännakul on oluline keskenduda eelkõige kõigele positiivsele, mis on meie ellu jõudnud just nende väljakutsete lahendamise tõttu. Me elame duaalses maailmas, mis tähendab, et ei ole halba ilma heata. Lihtsalt sellele heale on vaja oma fookus suunata ka oma elu väljakutsetele vastu astudes.
Lõpetuseks, Robert Schuller on öelnud: „Probleeme tuleb võtta nii: probleemid on juhised, mitte stoppmärgid.“ Me oleme kõik omamoodi erilised, ent mitte väljakutsete poolest. Viimased on tulnud meid kõiki lihtsalt arendama. Seda, mil määral keegi meist õpib, sõltub täielikult inimesest endast. Tasub meelde jätta, et probleemile lahenduse otsimine ei ole tupiktänav, kus pole kuskile edasi liikuda, vaid risttee, kus valikuid on meie jaoks alati piisavalt, vaja on lihtsalt silmad avada, et langetada meie endi jaoks see kõige parem. Milline on kõige parem lahendus? Täpselt see ongi, mille kasuks me otsustame.