Oled märganud, et tänapäeval on moesõnadeks muutunud tolerantne, kiusamise vaba, hoolime inimestest meie ümber jne. Mis on tegelikkus? Kui vaadata inimeste hulka, kes end sallivaks ja nn kiusamise vastaseks peavad, siis me peaks elama paradiisis. Miskipärast me siiski ei ela sellel tõotatud maal. Tõsi, viimastel aastatel pööratakse palju tähelepanu koolikiusamisele, aga mis jäetakse tähelepanuta? Kus saab koolikiusamine alguse? Kodust. Usu, koolikiusajad ei ole pelgalt lapsed, kes vajavad tähelepanu, mida nad kodust ei saa. Kindlasti on nende hulgas ka lapsi, kes peavad seda normaalseks, sest nende vanemad käituvad samamoodi ega näe oma käitumises mitte midagi taunimisväärset. Seega meie probleem ühiskonnas pole mitte ainult koolikiusamine, vaid tegelikult esineb meil kiusamist ka täiskasvanute seas ja sellest paraku ei räägita praktiliselt üldse.
Mis on kiusamine? See on väärkohtlemise vorm, mis seisneb oma tegevuse või käitumisega kellelegi sihilikult ebameeldivuste tekitamises. Tihtipeale hõlmab see ajajooksul korduvaid tegusid, kuid võib olla ka üksik vahejuhtum, mis ei tee seda kindlasti vähem oluliseks. Kiusamine võib olla sõnaline (narrimine, norimine, pilkamine, mõnitamine, ähvardamine jne), füüsiline (tõukamine, togimine, näpistamine, löömine jne) või psüühiline (üleolev käitumine, ignoreerimine, kõrvalejätmine, millegi tegema sundimine vms). Eriti oluline on mõista, et kiusamine ei pruugi lõppeda kooli lõpetamisega. Seda enam, et sotsiaalmeedia annab suurepärase võimaluse jätkata küberkiusamist. Kahjuks täiskasvanute vahelisele kiusamisele ei pöörata ühiskonnas lihtsalt erilist tähelepanu. Hoopis vastupidi, tundub, et seda võetakse normaalsusena ja mõnel juhul isegi naljana. Ainult, et ohvrid ei näi nendest naljadest aru saavat. Seetõttu võibki kiusamist kohata kõigis situatsioonides, kus toimub inimeste omavaheline suhtlemine. Lihtsalt populaarsuse järgi saab eristada kooli-, töö- ja küberkiusamist. Miks mõni inimene võib sattuda kiusamise ohvriks? Sellele on keeruline vastata, sest põhjuseid on erinevaid. Näiteks kiusajal on kadedus, viha, madal enesehinnang, soov kuritarvitada oma võimu, vale arusaam üldkäibivatest käitumisnormidest, asotsiaalsus jne. Ohvri jaoks on oluline mõista, et kiusamise põhjus ei ole tegelikult temas, vaid ikka kiusajas endas.
Hiljuti juhtusin telekast nägema saadet, kus ema rääkis loo sellest, kuidas ta oli kaotanud oma 19aastase tütre, kes oli sooritanud enesetapu. Miks ta oli seda teinud? Kooli- ja küberkiusamise tagajärjena. Ma ei tea, kuidas Sinuga aga mulle läks see nii hinge, et noor neiu leidis, et surm on lihtsam lahendus kui elamine. Tegelikult nii noorel inimesel on veel terve elu ju ees. Kõik head ja positiivsed kogemused veel kogemata. Kõige haigem selle juhtumi juures on see, mille peale teda kiusama hakati? Kuskile neti riputati video, kus neiu olevat laulnud mingit laulu, aga ta ei pidanud viisi. See siis andis põhjuse, et inimese psüühikaga aastaid mängida ja teda kiusata. Ausalt, inimesed, tulge maa peale. Ütlete, et lapsed on lapsed ning nad on rumalad. Minu küsimus on siin, kas täiskasvanuna puudub teil igasugune roll, et õpetada oma lastele väärtusi, mis on tegelikult elus olulised? Kusjuures selle sama näite juurde minnes. Oletame, et see mööda laulja oleks olnud hoopis kooli populaarsem poiss või tüdruk. Kas teda oleks hakatud selliselt mõnitama? Loomulikult mitte, sest siis oleks see olnud väga lahe ja naljakas. Antud neiu puhul oli see miskipärast nii taunimisväärne, et mõnitati ka täiskasvanuna kuni inimene enam teist teed leida ei osanud. See ei ole normaalne.
Kusjuures töökiusamise tagajärjed võivad olla sama rasked. Arvate, et töökiusamine on pseudoprobleem. Ütlen nii, et oleks see vaid nii. Isegi minul on õnnestunud töötada toksilises töökeskkonnas, mistõttu tean, kui varjatud on töökiusamine tegelikult. Tõsi, mina ei jäänud sellesse asutusse pikalt pidama, aga tean inimesi, kes seal aastaid edasi töötasid. Samamoodi on mul tutvusringkonnas inimesi, kes on rääkinud mulle oma töökiusamise alla sattumise lugusid. Tean neid, kes olenemata sellest, et töökeskkond on toksiline, töötavad ettevõtetes edasi, ise tarbides antidepressante, et suuta toime tulla kõigega, mis neile tööl võib osaks langeda. Tean ka neid inimesi, keda on aastaid tööl kiusatud ning kes on sellest aru saanud alles siis, kui on töökohta vahetanud. Tean neid, kes on töökiusamise pärast vajanud taastumiseks psühholoogilist abi. Töökiusamise puhul ei räägi me enam rumalatest lastest, vaid täiskasvanud inimestest, kes pahatahtlikult tihtipeale oma võimu ära kasutades, kellelegi sihilikult liiga teevad. Rõhutan teadlikult. See ei ole normaalne.
Kolmanda näitena on hea tuua meediat. Ühelt poolt räägitakse ajakirjanduses, kuidas on vaja koolikiusamise vastu võidelda. Nõus, väga tänuväärne. Teisalt lastakse eetrisse mingisuguseid sketše, kus avaliku elu tegelased mõnitavad ja pilkavad väidetavalt teisi avaliku elu tegelasi. Jah, ma räägin sellest paari nädala tagusest Duubli sketšist. Kusjuures julgen väita, et neid viimaseid avaliku elu tegelasi enamik meist ei teagi. Nüüd kui üks neist toob välja, et see sketš oli ebaõnnestunud, torgatakse talle kambaga ajakirjanduse vahendusel, et ta ei saa naljast aru. Kas see pole mitte õpiku näide kiusamisest? Vabandage väga, aga nalja peab ka oskama teha. Ka minu tutvusringkonna arvates polnud see sketš naljakas, vaid lihtsalt labane ning need, kel veel väiksed lapsed kodus, pidid peale seda nii „humoorikat“ sketši omajagu selgitustööd tegema, sest isegi roppustel polnud piiksu peale pandud. Peale selle ei pea ka avaliku elu tegelased taluma igasugust jama. Tuleb enda eest välja astuda. Suures plaanis, mis sõnumi saadab selline sketš ühiskonda? Kiusamine on täiesti okei. See on naljakas. Kui Sulle see ei meeldi, siis Sa ei saa lihtsalt naljast aru. See on jälle üks koht, kus noored koolikiusajadki saavad õppida, et näe isegi meedias öeldakse, et see on normaalne ja naljakas. Tsiteerides Andrus Ansipit: „No, tule taevas appi!“
Neid näiteid võikski siia tooma jääda, aga see ei ole selle loo eesmärk. Sallivusel on sügavam tähendus. Sallivus on see, mis aitab meil austada inimesi enda ümber. Jah, meil võivad olla erinevad arvamused, erinev huumorimeel, erinev riietumisstiil jne, aga mis siis? Me olemegi kõik omamoodi erinevad. See ei anna kellelegi õigust teisele inimesele sihilikult ebameeldivusi tekitada. Mida saad Sina teha, et tolerantsus, kiusamise vaba kool / töökeskkond ei oleks lihtsalt mõttetud loosungid või sõnakõlksud? Ole julge, kui näed probleemi, pööra sellele tähelepanu. Ära aita luua juurde katkiseid hingi. Ära jää lihtsaks kõrvaltvaatajaks, vaid ole hoopis see valguskiir tunneli lõpus, kes näitab, mida tegelikult tähendab sallivus. Kui kõik jaanalinnu kombel pea liiva alla peidavad, siis me jäämegi elu lõpuni lahendama probleeme, mille olemasolu ühelt poolt ise paradoksaalselt toidame. Toksilistes töökeskkondades ei julge enamik mitte midagi öelda, sest kardetakse kaotada oma tööd. Minul tekib siin alati küsimus, kas halb töökeskkond on väärtus ja kaalub üles Su vaimse tervise, mis sellises töökeskkonnas paratamatult kannatada saab, kui seal aastaid töötada? Ei ole ju. Kiusamine ei ole okei. Kiusamine ei ole naljakas. Täpselt neid väärtusi ja tõekspidamisi on vaja edasi anda ka oma lastele. Nende väikeste sammudega, mida igaüks meist saab teha, muudamegi maailma lõpuks paremaks paigaks meie kõigi jaoks. Märkame ja austame inimesi enda ümber.
* https://et.wikipedia.org/wiki/Kiusamine – kiusamise definitsiooni ja põhjuste seletamisel on kasutatud wikipediat.