Kurt Cobain on öelnud: „Nad naeravad mu üle, sest ma olen teistsugune; Ma naeran nende üle, sest nad on kõik ühesugused.“ Kui ma 2014. aastal blogi pidama hakkasin, siis mu esimene lugu rääkis sellest, kuidas inimesed ei julge olla need, kes nad tegelikult on. Kuidagi ringiga olen sama teemani tagasi jõudnud. Mu esimesest postitusest on möödunud 8 aastat ja mis on muutunud? Kahjuks mitte midagi.
Vaata inimesi enda ümber. Kui palju julgeb oma tegelikke mõtteid/arvamusi avaldada? Kui palju on neid, kes sisimas arvavad üht, aga grupis kiidavad takka sealse liidri mõtetele? Kui palju on neid inimesi, kes seavad ennast oma elus kõige tähtsamale kohale? Kui palju on neid, kes julgevad öelda EI, kui tegelikult midagi teha ei soovi? Kui paljud julgevad grupist eristuda? Kui paljud julgevad olla need, kes nad oma sisimas tegelikult on?
Tundub, et inimestele on lausa omane luua nn võlts minapilte, mida teistele naerusuiselt presenteerida. Ära saa valesti aru, ma ei mõista neid inimesi hukka, vastupidi ma saan väga hästi aru, miks paljud inimesed on otsustanud seda rada pidi liikuda.
Põhjus, miks ei julgeta teistele inimestele oma tõelist olemust näidata, on peidus erinevates hirmudes. Millistest hirmudest ma räägin? Hirm mitte kuuluda gruppi; hirm haiget saada; hirm inimesi usaldada… Seda nimekirja võiks siin pikalt jätkata, aga nendel hirmudel on kõigil midagi ühist. Kui Sa ei julge olla Sina ise, siis järelikult oled Sa endasse võtnud mingil ajaperioodil uskumuse, et Sa pole teiste jaoks piisav sellisena nagu Sa oled ning kui nad näevad Su tõelist olemust, siis jooksevad nad ummisjalu teises suunas minema. Kas sellel uskumusel on tõepõhi all? Loomulikult mitte, see on lihtsalt üks veendumus, mis on immutatud mitmete hirmudega, mis seda uskumust järjepidevalt toidavad. Millest see uskumus räägib? Sa pead õppima end aktsepteerima sellisena nagu Sa oled, sest just see annab Sulle jõu olla see, kes Sa tegelikult oled.
Kas see polegi siis normaalne, et Sa soovid sulanduda ja gruppi kuuluda? Ikka on, see on lausa üks psühholoogilistest põhivajadustest. Kui läheme korra ajalukku, siis sealtki leiame ajastuid, kui gruppi mitte kuulumine tähendas sõna otseses mõttes surma. Üksi ei jäetud ellu. Võibolla kardad Sinagi täna alateadlikult üksi jääda, sest Sa ei tea, mis siis võib juhtuda. Sa ei usu, et võiksid päris iseendana, kellelegi muljet avaldada. Seega on Su strateegia olla see, kes Sa tegelikult pole ja luua võltsmina, kellena püüad olla see, kellena teised Sind näha soovivad. Tegelikult pole see kõige targem tegevuskava. Miks?
Esiteks Sa kurnad end sellega ja ühel hetkel lihtsalt kaotad end ära. Sa ütled, et see pole võimalik. Kahjuks olen ma kohanud omajagu selliseid inimesi, kes on lausa unustanud, kes nad tegelikult on. Sealhulgas oma huvid, arvamused, meelistegevused jms. Usu mind, seda on kurb kõrvalt vaadata, kui oskad seda märgata. Kas need inimesed on õnnelikud? Ei ole, aga rahulolematuse põhjust ei suuda nad välja mõelda seni, kuni on valmis oma tõelist olemust avama, kas või ühele inimesele enda ümber. Täpselt sel hetkel saavad nad vabaks oma piirangute ahelaist, mille on endale paradoksaalselt ise loonud.
Kusjuures teeme veel ühe asja selgeks. Oma tõelise olemuse näitamine ei tähenda seda, et Sa lakkaksid gruppi kuulumast. Tõsi, mõningal juhul võivad nn grupid Su elus vahetuda, teisel juhul hakkavad inimesed lihtsalt Sinu soovide/arvamustega rohkem arvestama, sest Sa lõpuks väljendad neid. Sa juba ohkad ja ütled, aga näe ikkagi, grupid võivad ka vahetuda, seega ma ei pruugi olla olemasoleva grupi jaoks piisav? Ära vaata seda selle pilguga. Kui grupid vahetuvad, siis on tegemist lihtsalt liiga erinevate inimestega. Mõtle korra, kas enda sarnaste inimeste leidmine ja ellu tulek on tõesti nii halb? Ei ole ju. Seega ole julgem. Ole Sina ise.
Mis on elus suurim vabadus? Julgus olla Sina ise. See tagab Sulle õnneliku elu, sest kui Sa langetad oma elus otsuseid vastavalt sellele, mis on Sinu tõekspidamised/meeldivused/huvid/rõõmud, siis Sa ei saa olla õnnetu. Sa elad lõpuks enda elus kõige tähtsama inimese meeleheaks – Sinu enda.
Lõpetuseks, Will Smith on öelnud: „Ära aja inimesi taga. Ole sina ise, tee oma asju ja tööta kõvasti. Õiged inimesed – need, kes tõesti Su ellu kuuluvad – tulevad Su juurde selleks, et jääda.“