Zig Ziglar on öelnud: „Positiivne mõtlemine võimaldab teil teha kõike paremini kui negatiivne mõtlemine.” Mõte on täiesti õige, aga mis juhtub, kui positiivse mõtlemisega minnakse liiale, kas see on sama kasulik? Sa küsid, kuidas on üldse võimalik positiivse mõtlemisega üle piiri minna? Kõigega on võimalik elus langeda äärmustesse – positiivne mõtlemine ei ole siin erandiks. Kuhu viib toksiline positiivsus?
Mida üldse tähendab toksiline positiivsus? Seda määratletakse kui õnneliku ja optimistliku seisundi liigset ja ebaefektiivset üleüldistamist kõikides olukordades. Lihtsustades, toksilise positiivsuse tulemuseks on oma emotsioonide eitamine, vähendamine ja alla surumine. See tähendab, et inimene keelab endal tunda pahameelt, kurbust, viha jms. Teeseldakse nii endale kui ka teistele, et ollakse terve päev positiivsete mõtete rüpes. Eiratakse fakti, et kõikidel emotsioonidel siin elus on oma osa.
Tegelikkuses tunnevad kõik inimesed erinevaid emotsioone, nii positiivseid kui ka negatiivseid, aga toksilised positiivsed mõtlejad suruvad neid emotsioone lihtsalt alla. Lükkavad need kõrvale ega aktsepteeri end sellisena nagu nad on – lihast ja luust inimesed oma paremate ja halvemate aegadega, oma heade ja vigadega, nagu me kõik. Nad ei mõista, et emotsioonid aitavad neil kontaktis olla oma vajadustega ja neid tundeid eirates kimbutavad neid varem või hiljem terviseprobleemid. Uuringutki on tõestanud, et tunnete järjepidev alla surumine ei ole kasulik inimese vaimsele ega füüsilisele tervisele.
Toon selguse huvides ka mõned näited. Oletame, et oled hiljuti kaotanud igaviku radadele oma lähedase inimese. Oled leinas ja kurb. Nüüd oletame, et üks Su lähedane inimene elab toksilise positiivsuse reaalsuses. Tema jaoks on lein ja kurbus nii negatiivsed tunded, kui veel olla saavad. Neid ei tohi tunda.
Ta tuleb Sulle oma arust head tegema ja ütleb: „Ära ole kurb, inimesed ju ikka surevad. Vaata asja heast küljest. Teised lähedased on ju elus. Proovi rõõmsam olla.“ Kuidas see paneb Sind tundma? Ilmselgelt mitte väga hästi, sest Sa tegelikult ei saa ju olla rõõmus, kui oled enda elust kaotanud tähtsa inimese. Kusjuures Sa ei peagi olema koguaeg õnnelik ja rõõmus. Sellises olukorras on täiesti normaalne leinata, tunda kurbust, viha jms. See on normaalne ning tulebki läbi kogeda, et sellest lõpuks üle saada ja leppida. Kui leina eirata ja olla rõõmus nagu Su lähedane soovitas, siis usu mind ega lein läbi elamata jää. See võtab lihtsalt kordades kauem aega.
Teine näide räägib inimesest, kes kuulus mu tutvusringkonda umbes kümme aastat tagasi. Ta oli nii positiivne inimene, et lihtsalt vaata ja imesta. Ma ei hakka isegi salgama, et meil oli tutvusringkonnas inimesi, kellele ta oli selgeks eeskujuks oma ellusuhtumisega. Üks neist inimestest olin ma ise. Meile lihtsalt jäi mulje, et ta on jõudnud selliste teadmisteni, milleni keegi teine meist veel jõudnud pole. Tegelikkus oli paraku midagi muud.
Milles tema positiivne suhtumine väljendus? Esmapilgul näis, et ta püüdis igas asjas elus leida midagi head, ka rasketes olukordades. Samuti püüdis ta leida igas inimeses midagi positiivset. Pole ju üldse halvad omadused või kuidas? Lähemal suhtlemisel saime kahjuks aru, et see inimene pole enda emotsioonidega üldse kontaktis. Kuidas? Ta isegi ei teinud saladusest sellest, et ta ei lase endal ühtegi negatiivset emotsiooni tunda ja lükkab need kõrvale, sest need pole kasulikud. Ta isegi tunnistas, et tunneb end halvasti, kui negatiivseid emotsioone tunneb, sest on positiivsest mõtlemisest kõrvale kaldunud.
Kui kellelgi meie tutvusringkonnast tekkis elus keeruline olukord, siis ta pisendas neid väljenditega: „Täna õnne, et sellises olukorras oled. Tegelikult oleks võinud ju palju hullemini minna…” Lisaks sellele järgnes ka temapoolne noomiv monoloog selles osas, kuidas keegi üldse nii mõttetu asja pärast on kaldunud kõrvale positiivse mõtlemise rajalt. Sinna järgnesid õpetused, kuidas negatiivseid emotsioone endast eemale tõrjuda. Ilmselgelt tundis igaüks peale seda jutuajamist end veel eriti kehvasti, sest kui enne oldi löödud elus esile kerkinud tagasilöögist, siis nüüd tunti end halvasti, et oldi üldse endale neid emotsioone lubatud.
Eelpool kirjeldatud olukordi tekkis meie tutvusringkonnas omajagu, enne kui me mõistsime, et meile eeskujuks oleval inimesel on tegelikult endal palju suuremad probleemid, aga ta lihtsalt ei soovi nendega tegeleda ning varjab neid võlts positiivsuse taha ja mitte keegi ei saa kedagi aidata, kui inimene ise seda ei soovi.
Nathaniel Branden on öelnud: „Enda aktsepteerimine tähendab aktsepteerida fakti, et see, mida me mõtleme, tunneme ja teeme, on kõik meie eneseväljendused nende tekkimise ajal.” Positiivne mõtlemine on kindlasti kasulik, tean seda omast kogemusest, aga seda on vaja eristada toksilisest positiivsest mõtlemisest. Sa küsid, kas kurbus on elus lubatud? Jah, absoluutselt. Viha? Võid kindel olla. Kõik emotsioonid on osa inimeseks olemise kogemusest. Seetõttu tunded elataksegi läbi, neid aktsepteeritakse ja liigutakse tagasi positiivsete emotsioonide rüppe.
Jäta meelde, üliinimesi ei ole olemas. Me kõik oleme lihtsalt inimesed. Aktsepteeri, ennast sellisena nagu oled ja ära eira oma tundeid.